Kiri Venemaalt

Teekond maailma otsa

MEIE teekond algas Jakutskist. Väike lennuk, mille pardal me olime, kogus Tuimaada oru kohal vähehaaval kõrgust. Jätnud seljataha hulga jääga kaanetunud järvesilmi, suuri ja väikseid, lendasime üle Verhojanski lumiste mäetippude, mis särasid silmipimestavas päikesepaistes. Pärast 900 kilomeetri pikkust õhusõitu jõudsime Deputatskisse.

See oli aga alles meie rännakute algus Sahha Vabariigis ehk Jakuutias, karmil ja kaunil maal, mis on suurem kui Lääne-Euroopa. See on paik, kus temperatuur kõigub 40 kraadisest suvekuumusest miinus 70 kraadini talvel ning kus pinnasest võib leida ammu väljasurnud hiiglaslike loomade fossiilseid jäänuseid. Kuigi meie reisist on möödunud mitu aastat, oleks see kõik olnud nagu eile: mäletan nii selgelt sealseid udusse mähkunud linnakesi, helkivaid virmalisi ning heatujulisi ja vapraid jakuute.

Deputatski küla polnud siiski meie lõppsiht. Olime reisikaaslasega planeerinud külastada teisigi asulaid. Esimene neist, Haiõr, asus 300 kilomeetri kaugusel põhjas Laptevite mere lähedal Põhja-Siberis. Ent miks olime üleüldse niisuguse reisi ette võtnud? Varem oli käinud siin üks Jehoova tunnistaja ning leidnud palju Piiblist huvitatud inimesi. Ja tuli välja, et meil, kes me elame 1000 kilomeetri kaugusel Jakutskis, on nende juurde kõige lühem maa. Mõistsime, et neid inimesi on vaja aidata, ja nii saigi see sõit ette võetud.

Deputatskis leidsime ühe mehe, kes oli oma autoga teel Haiõri poole, ning ta oli nõus meile väikese tasu eest küüti pakkuma. Nähes tema vana mõlkis nõukogudeaegset autot, mis haises bensiini järele, hakkasime küll pisut ebalema, kuid otsustasime siiski riskida ning asusime teele samal õhtul. Meil polnud aga aimugi, mis meid ees ootab.

Kõigepealt tõdesime, et auto istmed on sama külmad kui tundra meie ümber. Meil ei kulunud ka eriti kaua aega mõistmaks, et jääkülmade istmete soojenemisest ei tasu ilmselt unistadagi. Seepärast palusime esimesel võimalusel peatust ning hakkasime oma kottides tuhlama, et leida sooje villaseid riideid, mida endale ülestikku ümber tõmmata. Vaatamata sellele puges külm meile ikkagi visalt naha vahele.

Meie karastunud autojuhil polnud aga häda midagi. Järsku küsis ta meilt, kas oleme virmalisi näinud. Kuna mina ei olnud, peatas ta auto kinni ning me vedasime end autost välja. Hetkeks suutsime unustada isegi selle, kui külm meil on. Seisin tardunult ja imetlesin neid pea kohal kokku ja lahti rulluvaid mitmevärvilisi helkivaid valgusekardinaid, mis näisid tantsisklevat kõigest puudutuse kaugusel.

Hommikuhahetuses jäi meie auto jäises tundraavaruses lumehange kinni. Aitasime juhil auto hangest välja lükata, kuid see ei jäänud mitte esimeseks ega viimaseks korraks meie teekonnal Haiõri poole piki sahaga lahti lükatud teid kesk kõrgeid lumevalle. Alles pärast päikesetõusu adusime, et „teed” on tegelikult jäätunud jõed. Haiõri jõudsime keskpäeval, 16 tundi pärast Deputatskist teele asumist. Kuigi kartsime pärast niisugust pikka külmetamist tõbiseks jääda, tundsime end järgmisel hommikul ärgates suurepäraselt, ainult mu varbad olid külmast veidi tundetud. Õnneks aga sain külaelanikelt varvaste määrimiseks karurasva.

Tavaliselt on Jehoova tunnistajatel kombeks käia ise inimeste juures neile head sõnumit rääkimas. Siin Haiõris tulid aga kohalikud meie juurde, niipea kui kuulsid meie saabumisest. Kahe ja poole nädala jooksul uurisime inimestega Piiblit iga päev, mõnikord koguni varahommikust hilisõhtuni. Milline rõõm oli küll kohtuda nii paljude sõbralike ja külalislahkete inimestega, kes tundsid huvi Piibli ja Jumala vastu! Mitmed eakad jakuudi naised ütlesid: „Meie usume Jumalat. Juba see, et teie olete siia maailma otsa sõitnud, näitab, et Jumal on olemas.”

Panime tähele siinsete elanike huvitavaid kombeid. Näiteks laotakse siin jääplokke nagu pliidipuid maja kõrvale virna. Niisiis, kui on vaja vett, võetakse virnast üks jääplokk ning pannakse tule kohale suurde katlasse sulama. Haiõris avanes meil võimalus maitsta kohalikku delikatessi, imehead stroganina’t, mis oli valmistatud Arktika vetes elavast tširist. Stroganina valmistamiseks külmutatakse kala niipea, kui see on püütud, lõigatakse seejärel viilakateks ning hõõrutakse sisse soola ja pipraga. Sel kombel tehtud kala süüakse ära kohe. Saime ka kohalikelt kuulda fossiilsetest jäänustest, nagu mammutivõhkadest ja kivistunud puudest, mida nad on oma kodukandist tihtilugu leidnud.

Selleks et külastada teisigi piiblihuvilisi mujal Jakuutia külades sadade kilomeetrite kaugusel, sõitsin ringi põhiliselt lennukiga. Sain sageli tunda kohalike südamlikkust ja armastust. Kord kohtusin ühe väikese poisiga, kes oli mingil moel teada saanud minu lennukartusest. Et mind julgustada, kinkis ta mulle kaardi, kuhu ta oli joonistanud kaks varblast ja väikese lennuki ning kirjutanud: „Saša, ära karda, kui sa lennukiga lendad. Matteuse 10:29.” Kui liigutatud ma küll olin lugedes seda piiblisalmi, kus on kirjas Jeesuse sõnad varblaste kohta: „Ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.”

Olen jutustanud oma Jakuutia muljetest vaid murdosa. See külm ja karm maa tuletab mulle alati meelde toredaid sooja südamega inimesi, kes elavad tõepoolest maailma otsas.

[Pildid lk 25]

Saime kogeda jakuutide südamlikkust ja külalislahkust