Nad ei teinud kompromissi

„ÕNDSAD olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja,” ütles Jeesus Kristus oma jüngritele (Matteuse 5:11). Nüüdisaja Jehoova tunnistajad on õnnelikud seetõttu, et järgides Kristuse õpetust ja eeskuju, nad „ei ole maailmast” ning säilitavad range poliitilise erapooletuse ja jäävad igas olukorras Jumalale laitmatuks (Johannese 17:14; Matteuse 4:8–10).

Sellest, millise kompromissitu seisukoha võtsid Jehoova tunnistajad Nõukogude Liidus, sealhulgas Eestis, kirjutab luteri teoloog ja piiblitõlkija Toomas Paul oma raamatus „Kirik keset küla”: „Väga vähesed [teavad] ... sellest, mis toimus ööl vastu 1. aprilli 1951. See aktsioon oli kavandatud Jehoova tunnistajate ja nende pooldajate täielikuks likvideerimiseks – tabati ja viidi Siberisse 279 inimest ... Küüditamata jätmiseks, küüditusest või vangistusest vabastamiseks pakuti usust loobumist standardsele blanketile allakirjutamise teel. ... Kui lisada juba varem arreteeritud, oli interneerituid 353, neist kogudusega suhtlevaid inimesi vähemalt 171. Nad ei läinud kompromissidele ka Siberis. ... Rahvakiriku [luteri kiriku] riismete hulgas ei olnud kuigi paljudel sellist usku nagu Jehoova tunnistajatel.”

Jehoova tunnistajad igal pool maailmas usaldavad Jumalat, et ta aitab neil jääda talle ustavaks ja kuulekaks, hoolimata tagakiusamisest. Nad on rõõmsad, teades, et nad saavad ustavuse eest suure palga (Matteuse 5:12).