Kõik vajavad kiitust

SEE oli väikesele tüdrukule hea päev. Kuigi teda tuli mõnikord korrale kutsuda, käitus ta sel päeval eriti hästi. Õhtul aga, kui tüdruk oli voodi pandud, kuulis ema teda nutmas. Kui ta päris, mis tütrel viga, sosistas see läbi pisarate: „Kas ma polnud täna hea laps?”

See küsimus lõikas nagu noaga ema südamesse. Ta oli alati olnud kiire oma tütart korrale kutsuma. Sel päeval aga, kuigi ta oli märganud, kui väga tema väike tüdruk oli püüdnud korralikult käituda, ei tulnud ema huulilt ühtegi kiidusõna.

Väikesed tüdrukud pole ainsad, kes vajavad kiitust ja kinnitust. Kõik vajavad seda, samamoodi nagu nõuannet ja korralekutsumist.

Kuidas me end tunneme, kui meid siiralt kiidetakse? Kas ei soojenda see meie südant ega tee meie päeva kauniks? Tõenäoliselt tunneme, et keegi pani meid tähele ja et läheme kellelegi korda. See kinnitab meile, et meie töö oli vaeva väärt, ja ajendab edaspidi jälle pingutama. Pole üllatav, et siiras kiitus tõmbab meid tihti inimese poole, kes võtab aega öelda midagi julgustavat (Õpetussõnad 15:23).

Jeesus Kristus mõistis, et inimesed vajavad kiitust. Tähendamissõnas talentidest kiidab isand (kes kujutas Jeesust ennast) siiralt mõlemat sulast, öeldes: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!” Kui südantsoojendav! Kuigi sulastel olid täiesti erinevad võimed ja saavutused, kiideti neid võrdselt (Matteuse 25:19–23).

Mõelgem siis selle väikese tüdruku ema peale. Me ei peaks laskma teistel oodata kuni pisarateni, enne kui me neid kiidame. Selle asemel võime otsida võimalusi teisi kiita. Tõesti, meil on mõjuv põhjus teisi igal võimalusel siiralt kiita.