Lugejate küsimusi

Mida tähendavad kirjakoha Heebrealastele 12:4 sõnad: „Teie ei ole veel vereni vastu pannud”?

Väljend „vereni vastu pannud” viitab vastupidamisele kuni surmahetkeni ehk sõna-sõnalt kuni oma eluvere valamiseni.

Apostel Paulus teadis, et mõned heebrea kristlased olid juba oma usu pärast ’talunud palju kannatamiste võitlust’ (Heebrealastele 10:32, 33). Tundub, et Paulus kasutas siin metafoori võistlemisest kreeka spordivõistlustel, mille kavva võisid kuuluda jooks, maadlus, rusikavõitlus, kettaheide ja odavise. Sellele vastavalt ergutas ta oma kaaskristlasi kirjakohas Heebrealastele 12:1: „Pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist” (meie kursiiv).

Kolm salmi hiljem, tekstis Heebrealastele 12:4, võis Paulus olla läinud võidujooksu kujundilt üle rusikavõitluse kujundile. (Neid mõlemaid kõnekujundeid kasutab ta kirjakohas 1. Korintlastele 9:26, UT.) Muistsete rusikavõitlejate käed ja randmed olid mähitud nahkrihmadesse. Nahkrihmasid võidi tugevdada „tinast, rauast või muust metallist naastudega, mis tekitasid rusikavõitlejatele raskeid vigastusi”. Niisugustel julmadel poksimatšidel valati verd ja mõned said koguni surma.

Heebrea kristlastel oli kahtlemata palju eeskujusid ustavatest jumalateenijatest, kes olid talunud tagakiusamist ja julma kohtlemist ning teinud seda koguni surma ehk „vereni”. Pane tähele nende sõnade kaasteksti, kus Paulus pöörab tähelepanu muistsete ustavate jumalateenijate läbielamistele:

„Neid on kividega visatud, piinatud, lõhki saetud, mõõgaga surmatud; nad on lambanahas ja kitsenahas käinud ühest kohast teise, puuduses, viletsuses, kurja kannatades.” Seejärel tõstis Paulus esile meie usu täiustaja Jeesuse, „kes risti kannatas ... häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele” (Heebrealastele 11:37; 12:2).

Tõesti, paljudel on tulnud ’vastu panna vereni’ ehk oma surmani. Nende vastupanemine on olnud midagi enamat kui vaid sisemine võitlus usupuuduse patu vastu. Nad jäid lojaalseks väljastpoolt tuleva julma kohtlemise all ja säilitasid oma ustavuse kuni surmani.

Jeruusalemma koguduse uuemad liikmed, kes olid ehk kristlaseks saanud pärast seda, kui varasem äge tagakiusamislaine oli vaibunud, polnud kunagi selliseid äärmuslikke katseid kohanud (Apostlite teod 7:54–60; 12:1, 2; Heebrealastele 13:7). Mõnda neist heidutasid võitlust jätkamast koguni palju kergemat laadi katsed, nad olid hakanud väsima ja oma hinges araks minema (Heebrealastele 12:3). Neil tuli saada küpsemaks. See oleks kasvatanud nende võimet pidada vastu igasuguses olukorras, isegi kui see oleks tähendanud füüsilist väärkohtlemist kuni surmani (Heebrealastele 6:1; 12:7–11).

Paljud tänapäeva kristlased on „vereni vastu pannud”, kui nad on hukatud seetõttu, et nad ei ole teinud kompromissi oma kristliku usu suhtes. Selle asemel, et lasta Pauluse sõnadel kirjakohas Heebrealastele 12:4 end hirmutada, võime suhtuda neisse kui sõnadesse, mis näitavad, kui kaugele me oleme valmis minema, et Jumalale lojaalseks jääda. Paulus kirjutas hiljem sellessamas kirjas heebrealastele: „Olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega” (Heebrealastele 12:28).