„Kas Jumal karistab tõesti inimesi põrgutules?”

„Kas te õpite teoloogiat?”

See küsimus üllatas Joeli ja Carli. Need kaks noormeest, kes teenivad vabatahtlikena Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis, lehitsesid raamatuid naabruses asuvas raamatupoes. Joel uuris parasjagu Piibli sõnaregistreid ja Carl jutustas talle kuulutustööl toimunud jutuajamisest. Nende lähedal seisnud mees kuulis pealt katket nende vestlusest ja seetõttu ta noormehi kõnetaski.

Meest huvitas tegelikult üks palju isiklikum küsimus kui see, kas noormehed õpivad teoloogiat või mitte. Ta selgitas: „Ma olen juut ja mõned mu kristlastest sõbrad on öelnud, et ma lähen põrgusse, sest juudid hülgasid Jeesuse. See mõte vaevab mind. Niisugune karistus armastava Jumala käest ei tundu õiglane. Kas Jumal karistab tõesti inimesi põrgutules?”

Joel ja Carl rääkisid sellele siirale mehele, et nad on tõsised piibliuurijad. Nad näitasid talle Pühakirjast, et surnud on teadvuseta ja viibivad lihtsalt surmaunes, oodates ülestõusmist. Seega neid ei piinata ega põletata põrgutules (Laul 146:3, 4; Koguja 9:5, 10; Taaniel 12:13; Johannese 11:11–14, 23–26). Kolmveerand tundi kestnud vestluse lõpus andis mees Joelile ja Carlile oma aadressi ning soovis saada selle teema kohta rohkem infot.

Kui põrgu ehk surmavald oleks tuline piinapaik, kas siis keegi paluks, et teda sinna saadetaks? Ometi palus patriarh Iiob, kui ta soovis viletsusest pääseda: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas [„põrgus”, Douay Version], peidaksid, kuni su viha möödub” (Iiob 14:13). On selge, et Iiob ei pidanud põrgut piinapaigaks. Ta hoopis otsis sealt varju. Surm tähendab olematust ja Piiblis mõeldakse sõnaga „põrgu” või „surmavald” inimkonna ühist hauda.

Kui sa soovid lisateavet selle kohta, mis juhtub inimesega siis, kui ta sureb, ja mis lootus on surnutel, soovitame sul võtta vastu järgmise pakkumise.