Kas sa oled mõistlik?

KUI Mooses määras Iisraelile kohtumõistjaid, püüdis ta leida „tarku, mõistlikke ning tuntud [„kogenud”, UM] mehi” (5. Moosese 1:13). Kogemused, mis tulevad tavaliselt vanusega, polnud ainsaks kriteeriumiks. Olulised olid ka tarkus ja mõistlikkus.

Mõistlik inimene ilmutab nii oma kõnes kui teguviisides head otsustusvõimet. „Webster’s Ninth New Collegiate Dictionary” ütleb, et mõistlik inimene on muu hulgas „võimeline arukalt vaikima”. Tõepoolest, on „aeg rääkida” ja „aega vaikida” ning mõistlik inimene arvestab sellega (Koguja 3:7). Tihtipeale on vaikimiseks hea põhjus, sest Piibel väidab: „Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik!” (Õpetussõnad 10:19).

Kristlased püüavad hoolega olla omavahelistes suhetes mõistlikud. See, kes räägib kõige rohkem või mõjusamalt, pole alati kõige tähtsam või asendamatum. Tuleta meelde, et Mooses oli „vägev sõnades”, kuid ta ei suutnud Iisraeli rahvast korralikult juhtida enne, kuni ta polnud arendanud kannatlikkust, alandlikkust ja enesevalitsust (Apostlite teod 7:22). Seega peavad need, kellele on usaldatud autoriteet teiste üle, eriti püüdma olla tagasihoidlikud ja ilmutada järeleandlikku meelt (Õpetussõnad 11:2).

Neid, kellele Jeesus Kristus on usaldanud „kogu oma vara”, nimetatakse Piiblis „ustavaks ja mõistlikuks” (Matteuse 24:45–47, meie kursiiv). Nad ei torma tagasihoidmatult Jehoovast ette mingi hetkelise ajendi sunnil; samuti ei longi nad taga, kui Jumala juhatus mingi olukorra kohta on selge. Nad teavad, millal on aeg rääkida ja millal on aeg vaikselt oodata asjade selginemist. Kõigil kristlastel on hea mitte ainult järgida nende usku, vaid ka tõendada oma mõistlikkust, nagu seda teeb orjaklass (Heebrealastele 13:7).