Kuidas ilmneb jumalik tarkus?

„VAESE tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda!” Nende sõnadega lõpetas tark kuningas Saalomon loo ühest tähtsusetust, ent targast mehest, kes päästis terve linna hävingust. Kahjuks aga „ükski inimene ei mäletanud seda kehva meest” (Koguja 9:14, 15, Suur Piibel; 9:16).

Üldiselt kaldutakse tähtsusetutele inimestele ülalt alla vaatama isegi siis, kui need vaesed on teinud üllaid tegusid. Nii juhtus ka Jeesuse puhul. Jesaja ennustas temast: „Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav” (Jesaja 53:3). Jeesust põlgasid mõned lihtsalt sellepärast, et tal ei olnud niisugust mainet või silmapaistvust kui tolleaegsetel rahvajuhtidel. Ometi oli tal tarkus, mis oli kaugelt suurem kui ükskõik millise patuse inimese oma. Jeesuse kodulinna elanikud keeldusid tunnistamast, et see „puusepa poeg” ilmutab sellist tarkust ja teeb nii võimsaid tegusid. See oli aga suur viga, sest jutustus jätkab sõnadega, et Jeesus „ei teinud seal mitte palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast”. Nad jäid paljust ilma (Matteuse 13:54–58).

Ärgem meie tehkem samasugust viga. „Tarkus [mõistetakse] õigeks ta tegudest,” ütles Jeesus. Need, kes teevad Jumala tööd ning jagavad jumalikku tarkust, pole silmapaistvad mitte oma maine ega ühiskondliku positsiooni poolest, vaid hoopis selle poolest, et ilmutavad „head vilja”, milleks on Piiblil põhinevad usk ja teod (Matteuse 7:18–20; 11:19).