Kui ’tuul on meile vastu’

Evangeeliumikirjutaja Markus kirjeldab ühte tõestisündinud juhtumit, kus Jeesuse jüngrid suuri pingutusi tehes paadiga üle Galilea järve sõitsid. Ta mainib, et neil oli „sõudes püsti häda käes ..., sest tuul oli neile vastu”. Jeesus, kes ise veel järve kaldal oli, nägi nende täbarat olukorda ja kõndis ime läbi mööda järve nendeni. Ning kui ta läks nende juurde paati, siis tuul rauges (Markuse 6:48–51).

Sama piiblikirjutaja räägib ka ühest varasemast korrast, mil „tõusis kange tuulispea”. Siis Jeesus samuti „sõitles tuult ... ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks” (Markuse 4:37–39).

Kuigi meil tänapäeval pole eesõigust niisuguste imeliste sündmuste tunnistajateks olla, võime neist siiski palju õppida. Praegustel rasketel aegadel pole meil ebatäiuslike inimestena võimalik ebaõnnetuuli vältida (2. Timoteosele 3:1–5). Võib-olla me tunneme mõnikord isegi, et katsumustega seotud pinged saavutavad lausa tuulispea tugevuse. Kuid me võime kergendust leida! Jeesus kutsub: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!” (Matteuse 11:28).

Kui tundub, et ’tuul on meile vastu’, võib meie süda siiski jääda „täiesti vaikseks” ehk rahulikuks. Kuidas on see võimalik? See on võimalik siis, kui usaldame Jehoova Jumala tõotusi, sest need ei valmista iialgi pettumust. (Võrdle Jesaja 55:9–11; Filiplastele 4:5–7.)