Nad ”kartsid Jumalat”

SELLAL kui iisraellased olid Egiptuses orjuses, sattusid heebrealaste ämmaemandad Sifra ja Puua ahastamapanevasse olukorda. Üritades panna piiri võõramaalaste jõudsale juurdekasvule, käskis vaarao neid naisi: ”Kui te heebrea naisi aitate sünnitamisel .. siis surmake [poeglaps]” (2. Moosese 1:15, 16).

Sifra ja Puua ”kartsid Jumalat”, seepärast kogusid nad julgust ”ega teinud nõnda, nagu Egiptuse kuningas neid käskis”. Selle asemel jätsid nad poeglapsed elama, kuigi see julgustükk võis nad ohtu seada. Jehoova ”tegi ämmamooridele head” ja tasus neile nende elupäästva teo eest (2. Moosese 1:17—21).

See jutustus toonitab seda, kuivõrd Jehoova hindab neid, kes teda teenivad. Ta oleks võinud Sifra ja Puua tegu pidada küll vapraks, ent siiski vaid inimlikuks teoks. Lõppude lõpuks ei surmaks ju ükski täie mõistuse juures olev naine väikelapsi! Jehoova võttis aga kindlasti arvesse seda, et mõned inimesed on inimesekartusest sooritanud jõledaid tegusid. Ta teadis, et neid ämmaemandaid ei ajendanud pelgalt inimlik headus, vaid ka jumalakartus ja Jumalale andumus.

Kuivõrd tänulikud me võime olla, et teenime Jumalat, kes paneb tähele meie ustavaid tegusid! Tõsi küll, ilmselt pole meist mitte keegi sattunud taolisse katsesse nagu Sifra ja Puua. Ent kui seisame kindlalt selle eest, mis on õige — olgu siis koolis, töökohal või mingis muus olukorras —, ei pea Jehoova meie lojaalset armastust iseenesestmõistetavaks. Vastupidi, ”ta annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Tõesti, ”Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete” (Heebrealastele 6:10).