Armastus usukaaslaste vastu
TÕELISI kristlasi ühendab perekondlik side. Tõesti, meie ajaarvamise esimesest sajandist alates on nad viidanud üksteisele kui ”vendadele” ja ”õdedele” (Markuse 3:31—35; Fileemonile 1, 2). Need pole pelgalt sõnad, need kajastavad seda, mida jumalateenijad üksteise vastu tunnevad. (Võrdle 1. Johannese 4:7, 8.) Jeesus ütles: ”Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35).
Selline armastus avaldus 1997. aasta juulikuus, mil Tšiilis kauakestnud põuale järgnesid paduvihmad ja üleujutused. Ootamatult vajasid paljud inimesed hädasti toitu, riideid ning muud vajalikku. Hädaolukordades püüavad Jehoova tunnistajad järgida Pauluse nõuannet galaatlastele: ”Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Galaatlastele 6:10).
Niisiis organiseerisid Jehoova tunnistajad kiiresti abi. Koguti toitu, riideid ning muud vajalikku, mis sorteeriti ja pakiti ning saadeti seejärel õnnetuspiirkonda. Lapsed annetasid isegi mänguasju. Üks õde oli hämmingus, kui nägi kuningriigisaali täis abisaadetisi. ”Seisin keeletuna, teadmata, kas naerda või nutta,” seletas õde. ”Seda kõike me just vajasimegi.”
Äkitselt tabas osaliselt sedasama piirkonda, mida olid kahjustanud üleujutused, ka maavärin. Paljud majad purunesid. Olukorra lahendamiseks moodustati rohkem abistamiskomiteesid. Regionaalsed ehituskomiteed, mis muidu tegelevad Jehoova tunnistajate koosolekupaikade ehitamisega, asusid tööle ning aitasid omalt poolt. Mis oli tulemus? Need, kes olid kaotanud oma kodu, said kingituseks tagasihoidliku majakese, mis oli vendade projekteeritud ja ehitatud. Need olid küll lihtsad majad, kuid nad moodustasid terava kontrasti ilmaliku abiteenistuse poolt laenu alusel ehitatud majadega, mis olid ilma põranda ja akendeta ning värvimata.
Mõned vennad reisisid maha pika maa, et aidata. Regionaalse ehituskomitee juhataja sõitis kaks päeva järjest ringi, et vaadata üle purustatud piirkonnad, kuigi oli ise aheldatud ratastooli. Üks pime vend töötas palehigis, kandes talasid puusepa juurde, kes lõikas need vajalike mõõtmete järgi parajaks. Üks kurt vend korjas need talad omakorda kokku ja viis sinna, kus neid vajati.
Paljudele pealtnägijatele avaldas vendade organiseeritud abi muljet. Ühes linnas parkis politsei oma auto ühe õe maja lähedusse, mida parasjagu remonditi. Politseinikud olid uudishimulikud. Üks päris ühelt vennalt: ”Kes on need töölised, kes paistavad olevat nii õnnelikud, ning kui palju neile makstakse?” Vend selgitas, et kõik töötavad vabatahtlikult. Üks politseiohvitser rääkis, et ta maksab oma kirikule iga kuu kümnist, kuid tema preester pole teda maavärinast saadik isegi mitte külastanud. Järgmisel päeval helistas õele üks politseiametnik. Ka tema oli töölisi tähele pannud. Ta rääkis, et töötajate entusiasm avaldas talle sedavõrd muljet, et tal tekkis kiusatus ka ise käed külge lüüa.
Tõesti, abistamiskampaania Tšiilis oli vabatahtlikele rõõmutoov kogemus ning andis pealtnägijatele head tunnistust.