Kuningriigi kuulutajad teatavad
”Jumalal on kõik võimalik”
ÜLALTOODUD sõnad, mis on kirjas Matteuse 19:26, osutusid tõeks ühe noore Venetsueela naise juures. Õppides täielikult Jehoovale lootma, suutis ta saada võitu ühest väga tõsisest probleemist. Ta jutustab:
”Mu vanaema oli väga lahke ja armastav inimene. Kahjuks ta suri, kui olin 16-aastane. Tema surm oli mulle kohutav löök. See lõi mu niivõrd rivist välja, et ma ei tahtnud isegi majast välja hoovi peale minna. Muutusin lõpuks peaaegu täielikuks erakuks.
Ma ei käinud ei koolis ega tööl. Istusin lihtsalt kogu aeg oma toas. Olles üksi ja ilma sõpradeta, vaevas mind sügav masendus. Tundsin end täiesti väärtusetuna; ma soovisin surra ja kõigele lõpu teha. Küsisin muudkui endalt, mis mõttega ma elan.
Mu ema sai noorelt Jehoova tunnistajalt nimega Gisela aeg-ajalt ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Ühel päeval, kui Gisela meie majast mööda läks, pidas ema ta kinni ja küsis temalt, kas ta võiks mind aidata. Gisela oli nõus proovima, kuid mina keeldusin temaga kokku saamast. See ei heidutanud Giselat. Ta kirjutas mulle kirja ning ütles, et ta tahab olla mu sõber ja et keegi temast palju tähtsam isik tahab samuti mu sõber olla. Ta ütles, et see isik on Jehoova Jumal.
See liigutas mind ja ma vastasin ta kirjale. Kolm kuud suhtlesime kirja teel. Alles siis, kui Gisela oli mind kõvasti tagant torkinud ja utsitanud, leidsin endas lõpuks nii palju julgust, et temaga kokku saada. Esimesel kohtumisel uuris Gisela minuga Piiblit, kasutades selleks raamatut ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Pärast uurimist kutsus ta mind kohalikku kuningriigisaali koosolekule. See kohutas mind. Ma ei olnud neli aastat majast väljas käinud, ja mõte tänavale minekust ajas mulle hirmu nahka.
Gisela oli minuga väga kannatlik. Ta ütles mulle, et karta pole midagi ning et me võime minna koosolekule üheskoos. Jäin lõpuks nõusse. Kui me kuningriigisaali jõudsime, hakkasin värisema ja higistama. Ma ei suutnud kedagi tervitada. Siiski nõustusin koosolekutel edaspidigi käima, ning Gisela tuli mulle ustavalt iga nädal järele.
Aitamaks mul ärevusest võitu saada, tõi Gisela mind koosolekutele väga varakult. Seisime ukse juures ja tervitasime igat saabujat. Niiviisi ei tulnud mul korraga tegemist teha mitte suure hulga rahvaga, vaid ühe-kahe inimesega. Kui tundsin, et ma ei jaksa seda enam taluda, tsiteeris Gisela Matteuse 19:26 sõnu: ”Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik.”
Kuigi see ei olnud kerge, suutsin viimaks minna isegi suuremale koosviibimisele, ringkonnakokkutulekule. Milline hiigelsamm see minu jaoks küll oli! Septembris 1995 võtsin südame rindu ja rääkisin kogudusevanematega ukselt uksele teenistuses osalemisest. Kuus kuud hiljem, 1996. aasta aprillis, sümboliseerisin Jehoovale pühendumist veeristimisega.
Kui keegi minult hiljaaegu küsis, kust ma kõigeks selleks julgust sain, vastasin: ”Mu soov meeldida Jehoovale on suurem kui mu hirm.” Kuigi mul tuleb ikka veel ette masendusperioode, suurendab mu rõõmu üldpioneerina teenimine. Tagasi vaadates tuleb mul Giselaga nõustuda. Nüüd on mul Sõber, kes on minust huvitatud ja kes ”mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13).”
[Pildid lk 8]
”Mu soov meeldida Jehoovale on suurem kui mu hirm”