Võit kurja üle

”MIKS tohib see surnud koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea maha!” Niisuguse palve esitas Iisraeli väepealik Abisai. Sellise raevu kutsus temas esile see, kui ta kuulis, kuidas benjaminlane Simei tema isandat kuningas Taavetit vihaselt sajatas (2. Saamueli 16:5—9).

Abisai joondus tänapäeval üldlevinud mõtteviisist: silm silma, hammas hamba vastu. Jah, Abisai tahtis teha Simeile tagasi Taaveti solvamise eest.

Kuidas aga reageeris Taavet? Ta talitses Abisaid, öeldes: ”Jätke ta rahule.” Kuigi Simei süüdistused olid täiesti alusetud, pani Taavet alandlikult vastu kiusatusele kätte maksta. Ta jättis kogu asja hoopis Jehoova hooleks (2. Saamueli 16:10—13).

Kui Taavet pärast oma poja edutu mässukatse eest põgenemist troonile naasis, oli Simei esimeste hulgas, kes teda tervitama tulid, ning palus temalt andestust. Jällegi tahtis Abisai teda tappa, kuid taas ei lasknud Taavet sellel sündida (2. Saamueli 19:16—24).

Sellel juhtumil oli Taavet sobiv Jeesuse Kristuse eelpilt, kelle kohta apostel Peetrus kirjutas: ”Kes ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, .. vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti” (1. Peetruse 2:23).

Tänapäeval manitsetakse kristlasi olema ’alandlikud, mitte tasuma kurja kurjaga’ (1. Peetruse 3:8, 9). Järgides Taaveti ja Jeesuse Kristuse eeskuju, võime ka meie ’võita kurja ära heaga’ (Roomlastele 12:17—21).