Kuningriigi kuulutajad teatavad
Kuulutamas ”parajal või ebasobival ajal”
BOSNIAT ja Hertsegoviinat laastanud sõjas said tuhanded inimesed kohutavalt kannatada. Sel raskel ajal tegid Jehoova tunnistajad kõik mis võimalik, et inimesi julgustada ja neisse lootust sisendada. Toome järgnevalt väljavõtteid kirjast, mille saatis üks tunnistaja, kes mõnda aega Sarajevos teenis.
”Kuigi siin pole sugugi kerge elada, võtavad inimesed Piibli tõde kergesti vastu. Kohalikud tunnistajad on suurepäraseks eeskujuks püsivuses. Neil on vähe ainelist vara, kuid neil on väga hea vaim. Peaaegu kõik koguduse noored on täisajalises teenistuses. Selline innukus julgustab ka uusi kuulutajaid ning paljud neist pühendavad kuulutustööle juba esimesest teenistuskuust alates 60 või enam tundi.
Peale majast majja kuulutamise oleme inimesteni jõudmiseks proovinud ka muid võimalusi. Näiteks on meil olnud häid tulemusi piibliliste väljaannete levitamises linna surnuaedades.
Tunnistust on antud ka haiglates. Sarajevo haigla kardioloogiaosakonna peaarst võttis tunnistajatelt vastu ”Ärgake!” 1996. aasta 8. detsembri numbri, mille kaaneteema oli ”Mida teha südameinfarkti korral?”. Arst palus tunnistajatelt oma kolleegide jaoks lisaeksemplare. Ta andis tunnistajatele ka loa külastada kõiki oma osakonna patsiente. Umbes tunni ajaga jagati haigetele üle saja ajakirja. Paljud patsiendid ütlesid, et see oli esimene kord, kui keegi käis neid haiglas julgustamas ning neisse lootust sisendamas.
Ühel teisel korral külastati ka pediaatriaosakonda ning pakuti ajakirju, kus oli lastele kohaseid artikleid. Peaarst võttis vastu ka mõned ”Minu piiblilugude raamatu” eksemplarid lugemistoa jaoks. Emad, kes käivad haiglas oma lapsi vaatamas, loevad neile nüüd sellest raamatust piiblilugusid iga päev. Peaarstiga aga lepiti kokku, et teda külastatakse tema kodus.
Sarajevos on tuhandeid eri rahvusest NATO [Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon] sõdureid. Ka nendele on antud põhjalikku tunnistust. Vahel käime ühe soomusauto juurest teise juurde ning kasutame vestluse alustamiseks brošüüri ”Hea sõnum kõigile rahvastele” ning pakume eri keeltes ajakirjade ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” numbreid. Itaalia sõdurite barakkides levitati üle 200 ajakirja. Oli üllatav, et paljud itaalia sõdurid polnud kunagi varem Jehoova tunnistajatega rääkinud. Sarajevos õnnestus meil aga nendega kokku saada.
Ühel päeval oli üks soomusauto tee äärde pargitud. Koputasin vihmavarjuga auto aknale ning sõdur astus välja. Pakkusin talle ”Vahitorni” teemal ”Kes on rahusõnumitoojad?”. Sõdur vaatas mulle otsa ja küsis: ”Kas te tõesti olete Jehoova tunnistaja?” Pärast minu jaatavat vastust ütles ta: ”Ma ei suuda uskuda, et teid ka siin on! Kas siin maa peal on veel sellist kohta, kus Jehoova tunnistajaid pole?””
Apostel Paulus õhutas: ”Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal” (2. Timoteosele 4:2). Seda Jehoova tunnistajad nii Sarajevos kui ka kõikjal mujal teevadki, kuulutades vahel isegi haiglavoodite ning soomusautode juures!