Kuningriigi kuulutajad teatavad

Endine vastane õpib tõde

PALJU on uudistes räägitud kodusõjast Libeerias. Kümned tuhanded kaotasid elu ja veel rohkem inimesi oli sunnitud kodunt lahkuma. Hoolimata taolisest viletsusest on aga ikka ausasüdamelisi inimesi, kes võtavad tõe vastu, nagu seda illustreerib järgnev kogemus.

Olles kümnene, hakkas James õppima luterlikus koolis. Pärast seda, kui temast oli saanud ühe kirikulehe toimetaja, oma ametipositsiooni ära kasutades, kirjutas ta Jehoova tunnistajate vastaseid artikleid. Seda kusjuures ilma, et ta ühegagi neist eales kohtunud oleks.

Mõne aja pärast jättis James kirikulehe sinnapaika ning temast sai edukas motellipidaja. Ühel päeval, kui ta istus oma motelli vastuvõturuumis, külastasid teda kaks hästiriietatud tunnistajatest õde. Nähes nende korralikku välimust, kutsus ta nad sisse. Ent kui nad olid selgitanud oma külastuse eesmärki, lausus ta: ”Mul pole aega vestelda.” Tunnistajad pakkusid talle võimalust tellida ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” ning ta nõustus sellega üksnes seepärast, et neist lahti saada. Kaksteist kuud tulid ajakirjad talle koju, kuid ta torkas need kilekotti, ilma et neid ümbrisest üldse väljagi oleks võtnud.

Möllas kodusõda ning James pani kotti valmis raha ja väärtasjad, et põgeneda niipea, kui on aimata pealetungi. Ühel hommikul lõhkes tema tagaukse ees granaat, mispeale ta haaras paanikas oma koti ja jooksis elu eest. Koos tuhandete teiste pagevate tsiviilisikutega tuli tal läbida mitmeid kontrollpunkte. Seal aga rööviti tihti süütuid inimesi ja tapeti ilma ühegi nähtava põhjuseta.

Esimeses kontrollpunktis esitati Jamesile mõned küsimused ja kästi avada kott. Kui ta seda tegi ja kotti vaatas, ei uskunud ta oma silmi. Ta oli kohkunud, nähes, et kotis, mis ta kaasa oli võtnud, polnud sugugi mitte tema väärtasjad. Paanikas oli ta kaasa haaranud koti ühes kõigi nende avamata ”Vahitorni” ja ”Ärgake!” ajakirjadega. Kui sõdur aga nägi neid ajakirju ja tema nime nende siltidel, lausus ta: ”Oo, sa oled Jehoova tunnistaja. Teie inimesi me ei otsi, me teame, et te ei peta.” Olles võtnud kotist mõned ajakirjad, käskis sõdur Jamesil edasi minna.

Samamoodi käis Jamesi käsi üheksas kontrollpunktis: kõik komandörid pidasid Jamesi Jehoova tunnistajaks ja lasid ta puutumatult minna. Kui tänulik James nüüd oli, et ta polnud kaasa võtnud väärtesemeid, sest selle põhjal, mis ta oli näinud, oleks ta oma varanduse pärast vägagi tõenäoliselt olnud juba surmalaps.

Kui ta siis viimasesse ja kõige kardetavamasse kontrollpunkti jõudis, kohkus ta, nähes ümberringi laipu. Hirmus hüüdis ta appi Jehoova nime. Ta palvetas, et kui Jumal ta sellest veresaunast päästab, teenib ta teda kogu oma ülejäänud elu.

James näitas sõduritele oma koti ette ja nagu enne, laususid needki: ”Neid inimesi me ei otsi.” Pöördudes siis tema poole, lisasid nad: ”Üks su vendadest elab siin mäe all. Mine aga ja ole tema juures.” Selleks ajaks oli tema arvamus tunnistajatest sootuks muutunud. Otsekohe võttis ta selle vennaga ühendust ning temaga hakati uurima Piiblit raamatu ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”a abil.

Mõne päeva pärast oli ta aga pealetungi tõttu sunnitud sellest piirkonnast lahkuma. Ent nüüd oli põõsastesse joostes Jamesil näpus üksnes oma ”Igavese elu” raamat! Üheteistkümne kuu jooksul, mil ta oli tunnistajatest eraldatud, uuris ta selle raamatu läbi viis korda. Kui ta lõpuks linna tagasi sai, jätkas ta tunnistajatega Piibli uurimist ja edenes kiiresti. Ei läinud kaua, kui James ristiti, ja nüüd teenib ta ustavalt koos oma vaimsete vendadega.

[Allmärkus]