Kas sa eristad õiget valest?

”Ma olen vastutav umbes 25 inimese tapmises. [— — —] See pilt on mu silme ees nii öösel kui päeval. Ma näen luupainajaid. [——] Igal pool näen ma nägusid, mis meenutavad mulle tapetud inimesi. See on täiesti elavalt mu silme ees, nagu oleks see juhtunud täna, just nüüd. [— — —] Ma ei suuda tehtut endale andestada.” (V.S.)

”Mulle anti käsk minna ja hävitada vaenlane. [— — —] Ma ei peatunud ega mõelnud neist kui meestest, naistest ja lastest. [— — —] Ma tundsin siis, just nagu nüüdki, et tegin vaid seda, mida minult nõuti, et täitsin vaid käsku ning ma ei näe selles midagi valet.” (W.C.)

KAKS siin tsiteeritud meest osales 16. märtsil 1968 sündmuses, mis hiljem kuulutati häbiväärseks sõjakuriteoks. Need kaks sõdurit ühes teistega läksid ühte väikesesse Vietnami külla ning tapsid seal sadu tsiviilelanikke — sealhulgas naisi, lapsi ja vanu mehi. Pane aga tähele, kui erinevalt need kaks sõdurit sellele teole reageerisid. Esimene sõdur tundis oma teo pärast selget piina. Teine leidis, et tema teod olid õigustatud. Kuidas saavad kaks inimest ühe ja sama sündmuse puhul nii erinevalt reageerida?

Vastus on seotud südametunnistusega — Jumala antud võimega, mis aitab meil vaadata otse iseendasse ning mõista oma tegude ja kavatsuste üle kohut. Südametunnistus on meie sisemine õige-väära taju.

Otsuseid langetades juhinduvad mõned inimesed ütlemisest: ”Olgu su südametunnistus sinu teejuhiks.” Kahjuks pole aga südametunnistus mitte alati usaldusväärne. Tõepoolest, mõned on sallinud ning isegi sooritanud kohutavaid metsikusi ning nende südametunnistus pole neid sugugi piinanud (Johannese 16:2; Apostlite teod 8:1). Inglise romaanikirjanik Samuel Butler märkis kord, et südametunnistus ”lakkab peagi rääkimast nendega, kes seda kuulda ei soovi”.

Kas sa võid usaldada oma südametunnistust? Vastus sõltub suuresti sellest, kui hästi on südametunnistus kasvatatud, nagu ka järgmine artikkel seda näitab.

[Pildi allikaviide lk 3]

Ülemine sõjastseen: U.S. Signal Corpsi foto