Kas Jumal hävitab selle maailma?

PAAVST Johannes Paulus II sõnul võib inimkond kindlustundega tulevikku vaadata. Ta märkis, et ajaloo jooksul on ”inimesed jätkuvalt patustanud ning ehk veel rängemaltki kui enne veeuputust”. Kummatigi selgitas paavst: ”Sõnadest, millega Jumal sõlmis lepingu Noaga, me näeme, et ühtki sellist pattu praegusajal pole, mis peaks tooma Jumala hävingu sellele maailmale, mille ta ise loonud on.”

Kas on tõsikindel, et Jumal iialgi ei hävita seda maailma? Piibli ülestähenduse kohaselt ütles Jumal Noale pärast veeuputust: ”Enam ei hävitata kõike liha uputuse veega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma!” (1. Moosese 9:11). Paavst kinnitab, et nende sõnadega Jumal ”kohustus hoidma [maad] hävingust”.

Piibel näitab selgesõnaliselt, et Looja ei lase meie planeedil hävida. ”Maa püsib igavesti!” ütleb Piibel (Koguja 1:4). Kuid veeuputusest on meil midagi märksa enamat õppida — midagi, mis paavstil mainimata jäi.

Jeesus rääkis, et tema tulevase juuresoleku ajal peab olukord maa peal olema ”nõnda nagu Noa päevad olid”, kui inimesed ei ”saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära” (Matteuse 24:37—39). Nõndasamuti kirjutas ka apostel Peetrus, et just nagu ”tookordne maailm hukkus veeuputuses”, nii ähvardab tänapäeva maailma tabada ”jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päev” (2. Peetruse 3:5—7).

Kas oli Jeesusel ja Peetrusel läinud meelest Jumala leping Noaga? Kaugel sellest! Just nii nagu Jumal lepingus Noaga ka märkis, uputusveed sellele hukas asjadesüsteemile lõppu ei too. Selle toob hoopiski ”kuningate Kuninga ja isandate Isanda” Jeesuse Kristuse võimas käsi (Ilmutuse [Apokalüpsis] 19:11—21). Niisiis, nagu näitab Piibel, ei hävitata maad, ent lõpp saabub tingimata sellele kurjadest inimestest koosnevale ”maailmale” (Õpetussõnad 2:21, 22; Ilmutuse 11:18). Selle järel ”õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt” (Laul 37:29).