Nad kiidavad hääletult oma Loojat

PÄIKESELOOJANG on juba vaatemäng iseenesest. Ent see pilt, kuidas päikeseratas veereb ühe tähelepanuväärse, Toscana Apua Alpide (Itaalias) mäe taha, on seda ülivõrdes.

Kaugemalt vaatlejale võib jääda mulje, et enne loojumist päike otsekui laskub mäe sisse. Miks? Kuna loodus on vorminud mäe tipuosale võlvi, mis on mäe sisse justkui õõnestatud. Tõepoolest, see mäemassiiv on väärt oma nime — Monte Forato (’läbitorgatud mägi’). Selle tõttu, et maa tiirleb ümber päikese, on läbi selle võlvkaare vaatepilt päikese laskumisest Monte Forato sisse nähtav vaid kahel korral aastas.

Nagu muugi imepärane loodu, kiidab elutu taevas oma Loojat. Kuidas? Just nõndasamuti, kui kaunis maal võib tuua kiitust kunstnikule, kes ta teinud on. Tegelikult taevakehad kõnelevad Jehoova võimsusest, tarkusest ja majesteetlikkusest. Sellise mõtte värsistas laulukirjutajagi: ”Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd!” (Laul 19:2; 69:35). Kui juba päike ja muu elutu loodu oma Loojat kiidab, kui palju enam peaksime seda tegema meie! (Laul 148:1, 3, 12, 13.)