Kuningriigi kuulutajad teatavad

Noored kiidavad Jumalat Kongo Rahvavabariigis

SAJANDEID tagasi kutsus laulukirjutaja südamlikult noori kiitma igaviku Kuningat: ”Ka noored mehed ja neitsid, vanad ühes noortega .. kiitku .. Jehoova nime, sest tema nimi üksi on kõrge” (Laul 148:12, 13). Järgnevad kogemused Kongo Rahvavabariigist kõnelevad sellest, kui võrratu eesõigus see on.

• Ühe eripioneeri korteri omanik oli Jehoova tunnistajate käitumist nähes meeldivalt üllatunud. Seepärast lubas ta tunnistajatel uurida Piiblit oma viieaastase tütre Fifiga. Olles tähele pannud, kui palju kasu toob Fifile ”Minu piiblilugude raamatu”a uurimine, lubas isa teda ka kuningriigisaali koosolekutele. Seal õppis väike Fifi kuningriigilaule tunnistajate laulikust. Eriti meeldis talle laul number 4 pealkirjaga ”Jumala tõotus paradiisist”.

Ühel päeval otsustas Fifi isa oma tütre kirikusse kaasa võtta. Kõigi üllatuseks keeldus Fifi sealseid kirikulaule laulmast. Miks? Sest ta tundis, et see, millest isa kirikus lauldakse, pole kooskõlas sellega, mida tema Piiblit uurides teada on saanud. Ning julgel häälel laulis ta selle asemel hoopiski oma armastatuimat kuningriigilaulu.

Püüdsid kirikujuhid mis nad püüdsid, kuid muuta Fifi meelt nad ei suutnud, mistõttu nad ta otsusekindlalt kirikust välja heitsid! Ent tema isa jäi sellist halba kohtlemist nähes siiski rahulikuks. Ta oli uhkegi selle üle, et Fifi kindlalt oma uskumuste juurde jäi. Nii Fifi isa kui ema sooviks on, et ta ikka Jehoova tunnistajatega läbi käiks.

• Kui teismeeas poiss nimega Lukodi otsustas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima hakata, oli see tema isale vägagi vastukarva. Kord ähvardas isa Lukodit matšeetega, kui see kuningriigisaali koosolekule minemas oli. Teisel korral aga äigas isa Lukodile kepiga, nii et sellest sügav haav seljale jäi. Hoolimata ägedast vastupanust, oli Lukodil kindel soov saada Jehoova tunnistajaks. Ta edenes vaimselt ja ka ristiti. Praegu teenib ta üldpioneerina.

Lukodi nooremat õde Sonat mõjutas venna seisukohavõtt sedavõrd, et ta ka ise Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima hakkas. Et seesugusele uurimisele lõpp teha, saatis isa Sona õppima ühte teise külla, kus polnud ainsatki tunnistajat. Sellegipoolest rääkis Sona teistele ikka ja jälle asjadest, mida oli teada saanud. Selle tulemusel hakkas ka ta nõbu Piibli vastu huvi tundma.

Kui naaberküla tunnistajad Sona kuulutustegevusest kuulda said, tasusid nad ta sõidukulud ning korraldasid talle regulaarse koduse piibliuurimise. Ta edenes hästi, ning astudes venna jälgedes, sai temast pühendunud, ristitud Jehoova tunnistaja. Ka on tema nõbu praeguseks ristimata kuulutaja ning selles külas koguneb raamatu-uurimise grupp.

Kas pole see imetore ja kosutav, et nooredki kiidavad Jehoova nime!

[Allmärkus]