Nad seisid kindlalt keset natslikku tagakiusamist

NATSLIKU Saksamaa Jehoova tunnistajate kartmatu laitmatus on teravas kontrastis selle seisukohaga, mille võtsid ristiusu kirikud. Ajalooprofessor John Weiss märgib seda oma raamatus ”Surma ideoloogia” (”Ideology of Death”). Ta kirjutab:

”Aastal 1934 rõhutas evangeelne kirik, et ”luterlased peavad tervitama” natse ja tänama ”Issandat Jumalat”, et ta andis sakslastele ”vaga ja usaldusväärse isanda”. [—] Üks protestandi piiskop kirjutas oma vaimulikkonnale: ”[Hitleri] saatis meile Jumal.”” Weiss jätkab: ”Saksamaa metodisti kirik .. nõustus piiskop Dibeliusega, et Hitler päästis Saksamaa neid ähvardavast bolševistlikust revolutsioonist, tuues rahu ja stabiilsuse .. Mormooni kirik teatas oma ustavatele, et Hitlerile vastuhakkamine on mormooni seaduse rikkumine.” Weiss lisab: ”Katoliiklastele räägiti, et uuele riigile kuuletumine on nende püha kohus, kohus, millest ei tohi kunagi kõrvale hoida, ja seda isegi pärast seda, kui vaimulikud olid saanud teada kõigist idas sooritatud õudustegudest.”

Mis seisukoht oli aga Jehoova tunnistajatel? Professor Weiss toob välja, et ”grupina osutasid natsidele vastupanu vaid Jehoova tunnistajad”. Tuhandeid [tunnistajaid] pandi vangi, jätkab professor Weiss, ”kuigi iga koonduslaagrisse saadetud Jehoova tunnistaja oleks vabastatud, kirjutanuks ta vaid alla paberile, milles ütleb oma usust lahti”.

Professor Weiss kommenteerib Jehoova tunnistajate laitmatust: ”Nende eeskuju kujutab seda ainulaadset kindlameelsust ja kangelaslikku jõudu, mis oli varakristlusel enne selle ametlikku kinnitamist ja ühiskonnaellu sekkumist, vallatuna soovist elada kompromissitut elu. Nagu üks protestandi pastor neist kirjutas: ”Mitte suured kirikud, vaid hoopis laimatud ja pilgatud inimesed olid need, kes esimesena natsliku deemoni raevule vastu seisid ning kes oma usku järgides julgesid sellele vastu panna.””