Mis on sinu meelest patt?

„SA POLE patune ega vilets, sa oled kõikvõimsa jõu allikas.” Nii ütles kuulus hindu filosoof Vivekananda, kui ta selgitas üht lõiku hinduismi pühast raamatust „Bhagavadgitast”. Tsiteerides vedantat, väidab ta: „Suurim viga on tunnistada end nõrgaks ja patuseks.”a

Kas on siis tõsi, et inimene pole patune? Kui inimene üldse sündides midagi pärib, siis mida? Hindu mõtleja Nikhilananda ütleb, et ainult „füüsilised omadused on päritavad”. Teised omadused on tingitud inimese „eelmiste elude tegudest”. Vivekananda sõnul „on inimene ise oma saatuse rajaja”. Hinduism ei õpeta midagi päritud patu kohta.

Päritud patu mõiste puudub ka zoroastrismis, šintoismis, konfutsianismis ja budismis. Isegi judaistlikes-kristlikes religioonides, kus üldiselt õpetatakse päritud patu doktriini, on inimeste suhtumine pattu muutumas. Tänapäeval peab üha vähem inimesi end patusteks.

„Nüüdisteadvus ei tunnista moraalset hukkamõistu, eriti enda hukkamõistmist,” ütleb teoloog Cornelius Plantinga jun. Ristiusu kirikutel lasub osa süüst patu tõsiduse vähendamisel. „Pole mõtet kirikusse minna, kui tahad kuulda patust,” ütleb Duke’i ülikooli vaimulik. Ja Plantinga ütluse kohaselt räägitakse mõningates kirikutes patust üldiselt vaid seoses ühiskonnaprobleemidega.

Teatavasti on ühiskondlikke hädasid tänapäeval palju. Kõikjal levib vägivald, kuritegevus, sõjad, etniline vaen, uimastite kuritarvitamine, ebaausus, rõhumine ja laste kallal vägivalla kasutamine. 20. sajandit on isegi kutsutud üheks veriseimaks sajandiks, mida inimkond üldse teab. Ja kõigele sellele lisaks põhjustavad inimestele vaeva ja kannatusi ka haigused, vananemine ning surm. Kes ei igatseks vabastust tänapäeva maailmas valitsevatest tohututest probleemidest?

Mis on aga sinu meelest patt? Kas patt on päritud? Kas pääseme kunagi vaevast ja kannatustest? Järgmine artikkel vastab nendele küsimustele.

[Allmärkus]