Tõde põrgu kohta

ANGLIKAANI kiriku õpetuslike küsimustega tegeleva komitee teadaandes teatatakse, et põrgu ei ole siiski tuleahi; see on pigem abstraktne olematuse paik. Teadaandes selgitatakse: „Seisukoha muutmiseks on rohkesti põhjusi, muu hulgas on nii kristluse seest- kui väljastpoolt kostuv moraalne protest hirmureligiooni vastu ja üha selgem tunnetus, et kujutlus miljoneid inimesi igavestesse piinadesse saatvast Jumalast on väga kaugel Jumala armastuse väljendusest Kristuses.”

Selline traditsiooniline põrgukäsitus ei häiri mitte ainult anglikaani kirikut. Erisugustest usulahkudest inimesed leiavad, et raske on kummardada kättemaksuhimulist Jumalat, kes põletab patuseid. „Inimesed soovivad südamlikku ja armsat Jumalat,” ütleb Duke’i ülikooli usuteaduste kooli religiooni ja ühiskonnateaduste professor Jackson Carroll. „Tänapäeva kultuur tõrgub patust ja süüst rääkimast.”

Jehoova tunnistajad on juba ammu uskunud, et Piibli õpetuste kohaselt pole põrgu tuline piinapaik, vaid lihtsalt surnud inimeste ühine haud. Nad ei usu seda mitte sellepärast, et see on populaarne seisukoht, vaid sellepärast, et Piibel ütleb: „Surnud ei tea enam midagi .. surmavallas [„põrgus”, katoliku Douay Version], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10).

Surnute olukorda selgelt mõistes kirjutas Vahitorni ühingu esimene president Charles Taze Russell aastal 1896: „Me ei ole leidnud [Piiblist] sellist igavest piinapaika, nagu seda ekslikult õpetavad usutunnistused ja lauluraamatud ning paljud jutlustajad. Kuid me oleme leidnud ’põrgu’, šeol’i, hades’e, kuhu on kogu inimsugu Aadama patu tõttu mõistetud ja kust me kõik oleme lunastatud meie Issanda surmaga; ja see ’põrgu’ on haud — surma seisund.”

Seega on Jehoova tunnistajad juba üle sajandi õpetanud Piibli tõde põrgu kohta.

[Pilt lk 32]

Charles T. Russell