Lugejate küsimusi
Teadete kohaselt hoiavad mõned haiglad pärast lapse sündi platsenta ja nabaväädi alles, et eraldada nendes sisalduvast verest mõningaid komponente. Kas kristlane peaks selle pärast muret tundma?
Kuna paljudes kohtades midagi niisugust ei tehta, ei pruugi kristlastel selle pärast muretseda. Juhul kui on piisavalt põhjust uskuda, et nõnda toimitakse haiglas, kuhu kristlane läheb sünnitama, võiks ta lihtsalt teatada arstile oma soovist, et platsenta ja nabaväät visataks minema ning et neid ei kasutataks mitte mingil otstarbel.
Mitmeid ravimaineid saadakse bioloogilistest allikatest, kas loomadelt või inimestelt. Näiteks mõningaid hormoone eraldatakse tiinete hobuste uriinist. Hobuseveri on olnud üheks teetanuse seerumi allikaks ning gammaglobuliini, mis suurendab organismi kaitsevõimet, on juba pikka aega saadud inimplatsentas (päramistes) sisalduvast verest. Mõned haiglad hoiavad platsentad alles, külmutavad need ära ning hiljem kogub farmaatsialabor need kokku ja eraldab antikeharikkast verest gammaglobuliini.
Hiljaaegu väitsid uurijad, et nad on saanud häid tulemusi, kasutades päramistest eraldatud verd, ravimaks ühte leukeemia vormi; nad oletavad, et sellist verd võiks kasutada ka mõningate immuunsüsteemihäirete korral või luuüdi siirdamise asemel. Sellepärast on avalikkuse ees kuigipalju räägitud vanematest, kes on lasknud päramistes sisalduva vere kokku koguda, ära külmutada ja hoiule panna, juhuks kui seda peaks vaja minema lapse ravimiseks tulevastel aastatel.
Selline platsentavere kasutamine ärilistel eesmärkidel vaevalt et ahvatleb tõelisi kristlasi, kes juhinduvad Jumala täiuslikust seadusest. Meie Looja silmis on veri püha ning kujutab Jumala antud elu. Ainus vere kasutamise moodus, mille ta heaks kiitis, oli altaril seoses ohvrite toomisega (3. Moosese 17:10—12; võrdle Roomlastele 3:25; 5:8; Efeslastele 1:7). Muul juhul tuli elusolendist eemaldatud veri maha valada, minema visata (3. Moosese 17:13; 5. Moosese 12:15, 16).
Kui kristlased kütivad jahil mõne looma või tapavad kana või sea, siis lasevad nad ta verest tühjaks ja viskavad vere minema. Nad ei pea verd sõnasõnaliselt maapinnale valama, kuna oluline on, et nad viskavad selle ära, mitte aga ei võta seda mingil viisil kasutusele.
Kristlased, kes viibivad haiglaravil, peavad iseenesestmõistetavaks, et nendelt eemaldatud bioloogiline materjal visatakse ära, olgu selleks siis kas organismi eritised, haiguslik kude või veri. Tõsi, arst soovib ehk esmalt teha mõningaid proove, näiteks uriinianalüüsi, kasvajakoe patolooglist uuringut või vereproove. Kuid seejärel, kooskõlas kohaliku seadusega, visatakse see materjal ära. Haiglapatsiendil vaevalt et tuleb esitada selleks eraldi palve, kuna taolise bioloogilise materjali hävitamine on mõistlik ja ka meditsiiniliselt tark tegu. Kui patsiendil peaks olema tõsine alus kahelda, kas sellisel normaalsel viisil toimitakse, võib ta asjaosalisele arstile mainida, et ta soovib usulistel põhjustel, et kogu taoline materjal ära visataks.
Kuid nagu mainitud, tavaliselt patsiendil sellist probleemi ei teki, sest päramiste või muu bioloogilise materjali säilitamist ja taas kasutamist paljudes paikades isegi ei kaaluta, rääkimata selle harjumuspärasest tegemisest.
„Vahitorni” 1997. aasta 1. jaanuari numbris ilmunud artikkel „Jälestagem kurja” näib käsitlevat pedofiiliat. Kuidas seda käitumisviisi defineeritakse?
Sõnaraamat „Webster’s Ninth New Collegiate Dictionary” defineerib pedofiiliat kui „seksuaalperverssust, mille puhul eelistatud seksiobjektideks on lapsed”. Taolise käitumisviisi valdkonnad mõistetakse hukka tekstis 5. Moosese 23:18, 19. Selles kirjakohas taunib Jumal pühamu pordumeheks („või ’lõbupoiss’ ehk poiss, kelle kallal harrastatakse seksuaalperverssusi”, UM allmärkus) saamist. Samuti keelavad need salmid toomast „Jumala kotta” „koera” („ilmselt pederast; see, kellel on harjumus eeskätt poistega anaalühtes olla”, UM allmärkus) hinda. Need Pühakirjast ja ilmalikust allikast võetud viited kinnitavad, et „Vahitorn” arutles olukorra üle, kus laps langeb täiskasvanu seksuaalse kuritarvitamise ohvriks (mis hõlmab ka seksuaalset hellitamist).