Kes hakkab evangeeliumi kuulutama?

ÜLEMAAILMSE Kirikute Nõukogu koosolekul umbes 40 aastat tagasi õhutati selle liikmeid „tegutsema evangelismi vaimus” ja õpetama oma karjasid, et need „hakkaksid evangeliseerima”. Viis aastat hiljem kirjutas katoliku vaimulik John A. O’Brien vajadusest tuua juurde uusi jüngreid, „minnes nende juurde”, mitte lihtsalt „kodus istuda”. Ja 1994. aasta jaanuaris ütles paavst Johannes Paulus II, et praegu „pole aeg häbeneda evangeeliumi, nüüd on aeg seda majakatustelt kuulutada”.

Ilmselt on need aeg-ajalt tehtavad üleskutsed evangelismile esitatud kurtidele kõrvadele. Ühes Austraalia ajalehe „Illawarra Mercury” artiklis öeldi: „Prominentsed lõunaranniku katoliiklased ei ole sugugi valmis õhinal omaks võtma Jehoova tunnistajate sarnast lähenemist oma usule.” Üks mees ütles, et evangelism lihtsalt „ei kuulu katoliikliku meelelaadi juurde”. Teine arutles: „On hea, kui kirik ennast reklaamib, kuid seda mitte ustele koputamisega. Võib-olla on parem, kui ta teeb seda koolide või postkasti kaudu.” Isegi kohaliku katedraali praost polnud eriti kindel selles, kuidas paavsti mõtteavaldust tõlgendada. „Me ergutame inimesi, et nad peegeldaksid oma eluga evangeeliumi, nagu nad seda mõistavad,” ütles ta. „Kas see tähendab aga ustel käimist, on iseasi.” Selle võtab hästi kokku ühe uudisterubriigi artikli pealkiri „Katoliiklased ei vasta paavsti üleskutsele kuulutama minna”.

Kuigi ristiusu kirikud on evangeeliumi kuulutamata jätnud, täidab üle viie miljoni Jehoova tunnistaja Jeesuse käsku „Minge .. ja tehke jüngriteks kõik rahvad” (Matteuse 28:19, 20; võrdle Apostlite teod 5:42). Praegu osalevad nad ukselt uksele kuulutustöös rohkem kui 230 maal. Sõnum, mida nad toovad, on positiivne ja tõstab esile Piibli imelisi tulevikutõotusi. Miks mitte rääkida nendega, kui nad järgmisel korral külastavad?