Legend veeuputusest toetab Piibli jutustust

NOA päevade ülemaailmne veeuputus on ajalooline sündmus. Selle jutustuse versioone on leitud kogu maailmast paljude tsivilisatsioonide suusõnalistest pärimustest. Aafrika riigis Tšaadis räägib üks suguharu veeuputusest järgnevalt:

„Elas kord ühel kaugel maal üks perekond. Ühel päeval tahtis pereema oma perele pidusööki valmistada. Niisiis võttis ta uhmri ja nuia, et teravilja jahuks tampida. Tol ajal oli taevas palju madalamal, kui see praegu on. Tegelikult oleksid inimesed võinud taevast puudutada, kui nad oleksid oma käe üles sirutanud. Pereema tampis vilja kõigest jõust, ja hirss, mida ta tampis, muutus kiiresti jahuks. Aga tampides tõstis naine ettevaatamatult nuia liiga kõrgele ning torkas taevasse augu sisse! Otsekohe hakkas maa peale palju vett voolama. See polnud aga tavaline vihm. See sadas seitse päeva ja seitse ööd, kuni kogu maa oli veega kaetud. Kui vihma sadas, hakkas taevas tõusma, kuni see jäi seisma sinna, kus see praegu on — küündimatult kõrgele. Milline katastroof inimkonnale! Siis kaotasime eesõiguse oma käega taevast puudutada.”

On huvitav, et muistseid jutustusi ülemaailmsest veeuputusest võib leida kogu maailmast. Nii Ameerika pärismaalastel kui ka Austraalia aborigeenidel on sellest lugusid. Detailid võivad küll erineda, aga enamik jutustusi sisaldab mõtet, et maa oli kaetud veega ning ainult mõned üksikud jäid ellu inimeste valmistatud laevas. Selle teema lai levik kinnitab tõsiasja, et ülemaailmne veeuputus tõesti toimus, nagu teatab Piibel (1. Moosese 7:11—20).