„Kas ma ei näe mitte und?”
Järgnev teadaanne on pärit Malawist seoses ühe Jehoova tunnistajate ajaloolise „Rõõmsate kiitjate” piirkonnakonvendiga, mis peeti seal 1995. aasta suvel.
„SUURE maantee äärde, mis kulgeb piki Malawi järve läänekallast, on umbes poolele teele püstitatud esimest korda 29 aasta jooksul üks silt. Sildil on kirjas sõnad ’Jehoova tunnistajate piirkonnakonvent’.
Sildi kõrvale on pargitud suur veoauto, mille haagisest tuleb välja rohkem kui 200 Mzuzu linna delegaati. Nad on võtnud kaasa riideid, tekke, padasid, ämbreid, toitu, küttepuid ja Piiblid, et olla koos oma kolme tuhande mujalt tulnud venna ja õega.
Sel ajal kui me tervitame vendi, kes tulid veoautoga, jõuab liiva mööda jalgratast lükates kohale ka 63-aastane George Chikako, kel on seljataga kahepäevane teekond Nkhotakotast. Aastate jooksul on vend Chikako kandnud neljal korral vanglakaristust, kuna ta on keeldunud Piibli põhimõtete suhtes kompromissi tegemast. Tema nõbu suri talle vangistuse ajal osaks saanud peksmise tagajärjel. ’Kas ma ei näe mitte und?’ küsib vend Chikako. ’See konvent toimub päise päeva ajal ja Kuningriigi laule lauldakse valju häälega! Nii kaua on meil tulnud kokku saada ööpimeduses, laulda Kuningriigi laule sosinal ning plaksutamise asemel käsi kokku hõõruda. Nüüd aga saame kokku avalikult ja inimesed, kes arvasid, et meid on vaid käputäis, on üllatunud, nähes, kui palju meid tegelikult on!’
Konvendipaika ümbritseb hekk ja päikese eest kaitseb lahtisest pilliroost katus. Delegaatide majutamiseks on ehitatud väikesed heintest onnid ja vabaõhu magamiskohad. Õhtul täitub õhk kaunite meloodiliste häältega, mida enam ei summuta hirm tagakiusamise ees.
Kui sobiv on küll selle konvendi teema ’Rõõmsad kiitjad’!”
[Allikaviide]
Mountain High Maps® Copyright © 1995 Digital Wisdom, Inc.