Miks ta kasutas suurimat nime

„OLEN teinud ühe oma kriitiku arvates pattu, võttes tarvitusele sõna „Jehoova” „Issanda” asemel, mis on sajandeid selle tavapärane vaste olnud.”

Selline oli John J. Stewart Perowne’i kommentaar tema esmakordselt 1864. aastal ilmunud Laulude raamatu tõlke teise trüki eessõnas. Kriitik, kelle kirjutis ilmus Saturday Review 1864. aasta 2. juuli numbris, ei pidanud õigeks tõlkes Jumala nime tarvitamist, kuna seda ei kasutata enam ei juudi ega kristlikes kirikutes. Ta väitis, et nimi Jehoova on liiga lähedalt seotud juutidega ning et tuleks kasutada mõnda muud sõna, nagu näiteks „Issand” või „Jumal”, „mis ei seostuks ühegi koha ega rahvusega”.

Perowne ei nõustunud nende argumentidega, kuna ta ei „soovinud kustutada ainsatki tähte” Jumala ilmutusest inimesele. Ta väitis õigustatult, et tõlkijad, kes tõlgivad Jumala heebreakeelse nime sõnaga „Issand”, ei oska teha vahet kahe heebreakeelse sõna vahel.

Edasi kinnitas Perowne, et on väga kompetentseid isikuid, kes pooldavad Jumala nime taas kasutusele võtmist. Ta tsiteeris kuulsat inglise poeeti Samuel Taylor Coleridge’i:

„Miks peaksime jätkama tõlkimist heebrea keelest inglise keelde millegi muu vahendusel, näiteks Septuaginta kaudu? Kas pole me võtnud tarvitusele heebrea sõna Jehoova? Kas ei asenda kreekakeelne sõna Κύριος ehk „Issand” loendamatutel kordadel heebrea nime Jehoova? Miks siis mitte taastada algne sõna ja tõlkida see Vanas Testamendis järjepidevalt sõnaga Jehoova ning igas Uue Testamendi tekstis, kus viidatakse Vanale Testamendile, tõlkida see heebrea sõnaga Jehoova?”

Perowne tunnistas, et heebrea tetragrammatoni täpset hääldust pole teada, aga ta täheldas: „Kui juudi kirikutes ei kasutata seda nime enam pelgalt ebausust tingitud kõhkluste tõttu ja kui see on meie [ingliskeelsest] tõlkest välja jäetud kreeka- ja ladinakeelsete tõlgete liiga täpse jäljendamise tõttu, ei ole need piisavalt veenvad põhjused selleks, et algset sõna uuesti mitte kasutusele võtta.” Perowne pooldas vormi „Jehoova”, sest see oli hästi tuntud. Sellest ajast alates on ka mitmed teised nüüdisaegsemad tõlked Jumala nime tarvitanud. „Pühakirja uue maailma tõlge” kasutab nime Jehoova rohkem kui 7200 korda Heebrea Kirjades ja Kristlikes Kreeka Kirjades.

Perowne püüdis oma Laulude tõlkes järgida „täpselt heebrea keele vormi, nii selle keelelist omapära kui ka osalausete grammatilist struktuuri”. Tõlkides 69. Laulu 6. ja 7. salmi, pidas ta vajalikuks teha vahet heebrea sõnade vahel, mis tähistavad „Jumalat” (ʼElo·himʹ), „Issandat” (ʼAdho·naiʹ) ning „Jehoovat”: „Oo Jumal [ʼElo·himʹ], Sina tead mu rumalust, ja mu süü ei ole varjul Sinu eest. Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad Sind, oo Issand [ʼAdho·naiʹ], Jehoova vägede (Jumal). Ärgu hämmeldugu minu pärast need, kes otsivad Sind, oo Iisraeli Jumal.”