Kas meilt oodatakse kinkimist?
VÕID vägagi hästi teada, et tihtilugu tehakse kingitusi sellepärast, et mõni komme seda nõuab. Enamikus ühiskondades on tähtpäevi, mil teistelt oodatakse kingitusi. Nende kinkidega võidakse osutada lugupidamist või väljendada armastust. Paljusid neist ei kasuta kingi saaja kunagi, teisi läheb aga tõesti tarvis ja neid hinnatakse väga.
Taanis käivad sõbrad ja sugulased pärast lapse sündi katsikul ja toovad kingitusi, millest vastsündinul nende arvates kasu võiks olla. Mõnel maal korraldavad sõbrad aga juba enne lapse sündi kingituspeo.
Enamasti oodatakse kingitusi iga-aastaste tähtpäevade puhul. Kuigi algkristlastel ei olnud kombeks taolisi pühasid pidada, on need praegu võitnud suure populaarsuse niihästi end kristlaseks pidavate inimeste kui ka mittekristlaste hulgas. Mõnes ühiskonnas minetab sünnipäevakingituste tegemise komme lapse vanemaks saades oma tähtsuse, kuid kreeklaste komme nõuab vastupidist. Kreekas peetakse sünnipäevi ääretult tähtsaks. Lisaks teevad kreeklased kingitusi ka inimese nimepäeval. Mida see endast kujutab? Religioosse pärimuse kohaselt vastab igale päevale aastas üks pühak ning paljudele inimestele on nende pühakute järgi nimi pandud. Kui siis selle pühaku päev kätte jõuab, saavad tema nime kandvad inimesed kingitusi.
Peale selle et korealased korraldavad oma lastele sünnipäevapidusid, tähistavad nad riikliku pühana ka lastepäeva. Sellel ajal korraldatakse perekondlikke väljasõite ja tehakse lastele kingitusi, olenemata nende sünnikuupäevast. Korealased tähistavad ka lapsevanemate päeva, mil lapsed teevad kinke oma vanematele, ning õpetajate päeva, mil õpilased austavad oma õpetajaid ja viivad neile kingitusi. Korea kombe kohaselt korraldatakse suur pidu ka siis, kui inimene on saanud 60-aastaseks. Sugulased ja sõbrad üheskoos soovivad sellesse vanusesse jõudnule pikka iga ja õnne ning toovad kaasa kingitusi.
Enamasti nõuab komme kingituste tegemist ka pulmade puhul. Kui näiteks Keenias noorpaar abiellub, oodatakse, et peigmehe perekond teeks kingituse pruudi perekonnale. Ka külalised toovad kingitusi. Komme nõuab, et sel ajal, kui külalised oma kingitusi üle annavad, istuksid pruut ja peigmees laval. Iga kingi üleandmisel teatatakse, et „see ja see tõi noorpaarile kingituse”. Paljud kinkijad oleksid äärmiselt pahased, kui neile taolist tunnustust osaks ei saaks.
Liibanonlastel on aga tavaks, et kui keegi abiellub, tulevad sõbrad ja naabrid, isegi need, kes noorpaari eriti ei tunnegi, päevil pärast pulmi kingitusi tooma. Lapsest saadik õpetatakse neile, et kingituste tegemine on kohustus nagu võla maksminegi. „Kui inimene seda ei tee, ei tunne ta end hästi,” ütles üks liibanonlane. „See on traditsioon.”
Ent neist hulgalistest sündmustest, mille puhul kingitusi oodatakse, on paljudes maades esikohal jõulud. Kas see on nii ka sinu kodukohas? Alles hiljaaegu, 1990. aastal, arvestati, et ameeriklased kulutavad igal aastal jõulukingitustele ligi 40 miljardit dollarit. Suure innuga peavad seda püha ka Jaapani budistid ning šintoistid, kusjuures Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Aafrika eri paikkondades pühitsetakse seda kõikvõimalikel viisidel.
Kuigi jõulude aegu loodavad inimesed olla õnnelikud, ei ole paljud seda siiski. Ja nii mõnigi on leidnud, et pöörane kingiostmine ja sellega kaasnevate arvete maksmine jätab varju vähimadki kogetud rõõmuhetked.
Sellele vaatamata ütleb Piibel, et andmine toob rõõmu. Jah, olenevalt sellest, millises vaimus antakse, võib see tõepoolest rõõmu tuua. — Apostlite teod 20:35.