Ära kanna vimma

SEE, et me ei hakkaks vimma kandma, kui keegi meie vastu eksib, tundub olevat suurem väljakutse kui kunagi varem. Piibel annab praktilist nõu, kuidas sellises olukorras käituda. „Vihastuge,” kirjutas apostel Paulus, „aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle.” — Efeslastele 4:26.

Kui keegi meie vastu eksib, siis on täiesti loomulik, et me teatud määral vihastume. Pauluse ütlus „vihastuge” väljendab seda, et viha võib vahel olla ka õigustatud — vahest siis, kui meid on ebaõiglaselt koheldud või kui meie üle on vääralt kohut mõistetud. (Võrdle 2. Korintlastele 11:29.) Aga kui jätta olukord lahendamata, siis võib isegi õiglane viha tuua endaga kaasa hukatuslikke tagajärgi, lükates meid tõsisele patule. (1. Moosese 34:1—31; 49:5—7; Laul 106:32, 33) Mida sa võiksid siis teha, kui tunned end vihastuvat?

Kui on tegemist väiksemate üleastumistega, siis enamikel juhtudel võid sa kas lahendada selle olukorra oma südames ja ’vaikida’ või pöörduda selle poole, kes sinu vastu eksis, ja tüliküsimust temaga arutada. (Laul 4:5; Matteuse 5:23, 24) Kuidas sa ka ei toimiks, on siiski parim see asi kiiresti lahendada, nii et vimm sind ei vaevaks ega traagilisi tagajärgi põhjustaks. — Efeslastele 4:31.

Jehoova andestab heldelt meie patud, isegi need, mille sooritamisest me ise polegi teadlikud. Kas ei võiks meie samamoodi oma kaasinimestele nende väiksemad üleastumised andeks anda? — Koloslastele 3:13; 1. Peetruse 4:8.

On huvitav, et kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud „andestama”, tähendab sõnasõnaliselt „kõrvale heitma”. Andestamine ei nõua meilt süüteo vähendamist või heakskiitmist. See tähendab vahetevahel hoopis probleemi kõrvaleheitmist, mõistmist, et vimmakandmisega sa vaid lisad endale koormat ja lõhestad kristliku koguduse ühtsust. Peale selle on vimmakandmine kahjulik ka su tervisele! — Laul 103:9.