Viljakus- ja sõjajumalannad

SÜÜRIAS asuvasse Eblasse korraldatud arheoloogilise ekspeditsiooni käigus leiti ese, millel oli Ištari, babüloonia viljakus- ja sõjajumalanna kujutis. Arheoloog Paolo Matthiae kirjeldab seda kui „kultusliku stseeniga silinderpitsatit, millel kujutatakse looritatud preestrinnat, kes seisab iseäraliku jumalakuju ees .., kelle pea on kinnitatud pika peenikese toe otsa”.

See avastus on tähelepanuväärne, sest see kuju pärineb 18. sajandi algusest e.m.a. Matthiae sõnade kohaselt „tõestab see lõplikult”, et Ištarit kummardati umbes 2000 aasta kestel.

Ištari kummardamine sai alguse Babüloonias ja hilisematel sajanditel levis see Rooma impeeriumi kõigisse osadesse. Jehoova andis korralduse, et iisraellased hävitaksid Tõotatud Maalt viimsegi valekummardamise jälje, aga kuna nad seda ei teinud, sai Aštarte (kellele kaananlaste religioonis vastas Ištar) kummardamine neile püüniseks. — 5. Moosese 7:2, 5; Kohtumõistjate 10:6.

Kuigi Ištarit ega tema teisikut Aštartet enam ei kummardata, on omadused, mida nad sümboliseerisid — ebamoraalsus ja vägivald —, ohjeldamatult levinud. Meil on piisavalt põhjust küsida, kas kaasaegne ühiskond tõesti nii väga erineb muistsetest tsivilisatsioonidest, kus neid viljakus- ja sõjajumalannasid kummardati.

[Pilt lk 20]

Lapsi ohverdati ka Tanitile

[Allikaviide]

Ralph Crane/Bardo Museum