’Otsekui raud ihub rauda’

ÜKS Antoniuse-nimeline innukas noormees, keda peetakse „kopti kristlaseks”, eemaldus meie ajaarvamise kolmanda sajandi lõpupoole maailmast ja veetis 20 aastat üksinda kõrbes. Miks? Talle tundus, et see on parim viis, kuidas ta saab Jumalat teenida. Ta oli ristiusumaailma esimene mõjukas erak ehk eremiit.

Tänapäeval on ristiusumaailmas vähe eremiite. Kuid üha rohkem inimesi püüab ennast eraldada ühel teisel viisil. Nad keelduvad teistega rääkimast religioonist, arvates, et selleteemalised vestlused tekitavad lahkmeelt ja tülisid. Nende jumalakummardamine seisneb peamiselt selles, et nad ei tee oma ligimesele halba.

Tõsi küll, oma ligimesele halva tegemisest hoidumine on õige religiooni üks osa, kuid lisaks sellele on vaja veel midagi. Üks muistne õpetussõna ütleb: „Raud ihub rauda ja inimene ihub teist!” (Õpetussõnad 27:17) Fakt on see, et Piibel innustab kristlasi koos käima, mitte ennast maailmast ja teistest kristlastest täielikult eraldama. (Johannese 17:14, 15) Seal öeldakse: „Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi.” (Heebrealastele 10:24, 25) Jehoova tunnistajad järgivad seda nõuannet. Nad tulevad mitu korda nädalas kokku, et ’ihuda üksteist’ ja et oma kaasusklike usku üles ehitada. Nad mõistavad, et Piibli üle avameelselt arutlemine ei tekita mitte mingisuguseid tülisid. See tekitab hoopis kooskõla ja rahu. See on õige kummardamise oluline osa.