’Oleksid ometi kõik olnud sellised nagu nemad!’

Need on Luksemburgi ajalehe Letzebuerger Journal ringvaatekirjutaja sõnad. Kellest ta kõneles?

Ta oli olnud Poolas, et tähistada Auschwitzi vabastamise 50. aastapäeva, ja pannud tähele, et ühte rühmitust, kes seal rängalt oli kannatanud, ei mainitud üleüldse. Ta mainis 1995. aasta 2. veebruari juhtkirjas, et see rühmitus on Jehoova tunnistajad, ja lisas: „Ka mitte kõige rängem kartser või koonduslaager ega oht armetult hukkuda näljablokis või timukakirve või giljotiini all ei suutnud neid panna oma usust lahti ütlema.” Ta jätkas: „Isegi julmad SS-valvurid imestasid, kui vapralt Jehoova tunnistajad surmale vastu lähevad.”

Jehoova tunnistajad ei otsinud surma. Kuid sarnaselt esimese sajandi kristlastega valisid tuhanded neist surma, selle asemel et kristlikes põhimõtetes kompromissi teha. Selline usk tegi nad teistest silmapaistvalt erinevaks noil süngeil Kolmanda Riigi päevil.

Ringvaatekirjutaja lõpetas sõnadega: „Oleksid ometi kõik inimesed olnud sellised nagu Jehoova tunnistajad!” Kui nad oleksid olnud, poleks Teist maailmasõda puhkenudki.