Vabastus süütutele ohvritele

LASTE rituaalne ohverdamine — see on üks kõige jälgimaid kuritegusid, mida inimesed eales on toime pannud. Mõned ei usu, et midagi nii jõhkrat on tõepoolest aset leidnud. Ent arvukad arheoloogilised leiud kinnitavad, et foiniiklaste jumalakummardamisel sooritati just niisuguseid rituaale.

Suursuguste vanemate lapsi ohverdati tules sellistele jumalatele nagu Tanit ja Baal Hammon. Kartaagos toodi lapsi põletusohvriks Kronose pronkskujule. Esimesel sajandil e.m.a. elanud ajaloolane Diodorus Siculus ütles, et lapse sugulastel ei lubatud nutta. Võib-olla arvati, et ahastuspisarad kahandavad ohvri väärtust.

Mõnda aega sooritati sarnaseid rituaale ka Jeruusalemma lähedal asunud iidses Topetis. Jumalakummardajatel oli kombeks tantsides ja tamburiini lüües lämmatada lapse karjeid, kui see Mooloki kõhus lõõmavasse ahju heideti. — Jeremija 7:31, Suur Piibel.

Jehoova tunneb suurt viha nende vastu, kes sulevad kalgilt oma kõrva teiste hädakisale. (Võrdle Õpetussõnad 21:13.) Jehoova on Jumal, kes tunneb lastele kaasa, ning ta arvab taolised süütud ohvrid kindlasti nende hulka, kellele saab osaks „õigete ja ülekohtuste ülestõusmine”. — Apostlite teod 24:15; 2. Moosese 22:21—23.