Vereülekannetele on hakatud teisiti vaatama

SEL süngel AIDSi ajastul varitseb patsientide tervist suurim oht operatsioonisaalis. „Meil ei ole kuidagi võimalik tagada verevarude täielikku steriilsust,” ütleb dr. Richard Spence, kes on üle kümne aasta juhtinud Ameerika Ühendriikides New Jerseys Camdenis Cooperi ülikooli meditsiinikeskuse vereta kirurgia osakonda.

Pole üllatav, et selles keskuses on ravitud paljusid Jehoova tunnistajaid, kelle Piiblil põhinev seisukoht vereülekandest keeldumise kohta on hästi teada. (3. Moosese 17:11; Apostlite teod 15:28, 29) Kuid selles keskuses käib ravil ka hulk patsiente, kes ei ole tunnistajad, kuid kes on mures vereülekandest tulenevate võimalike ohtude pärast, nagu hepatiit, AIDS ja teised haigused. „AIDSi levimine on osutanud vajadusele verd kontrollida,” märgib väljaanne Courier-Post Weekly Report on Science and Medicine. „Kuid mõned haigusetekitajad jäävad ikkagi kontrollimisprotsessis avastamata, sest inimesel võib olla viirus, mida proov veel ei näita.”

Selliste ohtude tõttu kasutatakse vereta kirurgia osakonnas vereülekannete alternatiive, kaasa arvatud patsiendi enda vere siirmine — menetlus, mida teatud tingimustes mõned tunnistajad peavad vastuvõetavaks.a Teine ravimeetod hõlmab selliste ravimite kasutamist, mis stimuleerivad patsiendi enda vereloomet. Lisaks sellele kasutatakse teatud juhtudel sünteetilisi vereasendajaid, mis aitavad hapnikku edasi kanda, ilma et oleks tarvis teha vereülekannet. „Jehoova tunnistajad tahavad parimat meditsiinilist ravi,” ütleb dr. Spence, „kuid nad soovivad vereülekannete alternatiive.”

Jehoova tunnistajad on tänulikud koostöö ja abi eest, mida on pakkunud arstid, kes peavad lugu nende religioossetest veendumustest. Ja selle tulemusena on nad tõepoolest saanud „parimat meditsiinilist ravi” ning on säilitanud puhta südametunnistuse Jehoova Jumala ees. — 2. Timoteosele 1:3.

[Allmärkus]