„Soolamüük” Mosambiigis

FRANCISCO COANA, kes on Mosambiigi maakomitee liige, oli kümme aastat „ümberkasvatuslaagrites”. Ta jutustab oma kogemuse: „Teadsin, et jääme siia tükiks ajaks, seepärast küsisin ringkonnaülevaatajalt, kas võiksin jätkata täisaegset pioneerteenistust. Aga kuidas mul oleks võimalik pühendada vajalikul määral aega avalikuks teenistuseks, kui peaaegu iga laagrisolija on Jehoova tunnistaja? Ütlesin, et võiksin käia Milange’is, 47 kilomeetri kaugusel asuvas linnas, et leida inimesi, kellele kuulutada.

Kuigi ametlikult oli meil keelatud laagrist lahkuda, ei peetud sellest reeglist nii rangelt kinni. Mäletan, et läksin põõsastikku, laskusin põlvili ja palvetasin, et mul avaneks võimalus kohalikele inimestele kuulutada. Peagi tuli Jehoovalt vastus.

Kohtusin mehega, kellel oli jalgratas, ning sõlmisin temaga kokkuleppe. Ta nõustus andma mulle palgaks selle jalgratta, kui harin enne vihmaperioodi kättejõudmist ära tema kolmveerand hektari suuruse maalapi. Niisiis harisin igal hommikul ta põlde. Jehoova õnnistas sellist asjadekorraldust, ning lõpuks sain endale jalgratta.

Tulemus oli see, et sain minna suurde Milange’i linna ja jätkata edukalt sellel viljakal põllul oma pioneerteenistust. Kuna meie töö oli keelu all, siis pidin eelnevalt välja mõtlema plaani, kuidas inimestele tõde esitada. Toppisin raamatud ja ajakirjad oma särgi alla, võtsin kaasa soolakoti ning hakkasin soolaga äritsema. Selle asemel et müüa seda 5 metikali eest, küsisin 15 metikali. (Kui see oleks olnud liiga odav, oleksid inimesed kõik ära ostnud ja mul polekski olnud enam soola, et kuulutustööd jätkata!) Meie vestlus kulges umbes järgmiselt:

’Tere päevast! Müün täna soola.’

’Kui palju maksab?’

’Viisteist metikali.’

’Ei, ei. See on liiga kallis!’

’Jah, olen nõus, et see on kallis. Kuid kui te arvate, et see on kallis praegu, siis vaid oodake veidi ning näete, kui palju kallimaks see veel tulevikus läheb. Kas te teate, et seda on Piiblis ette kuulutatud?’

’Oma Piiblist pole ma seda küll kunagi lugenud.’

’Kuid see on seal. Tooge oma Piibel ja ma näitan teile.’

Taoline kõnelus viis tavaliselt selleni, et kasutasime tema Piiblit, nii et minu oma võiski särgi alla jääda. Viitasin Ilmutusraamatu 6. peatükile, mis puudutab kriitilisi aegu ja toidupuudust. Kui märkasin soodsat vastukaja, võtsin välja raamatu The Truth That Leads to Eternal Life (Tõde, mis viib igavesse ellu) või Good News to Make You Happy (Hea sõnum, mis teeb sind õnnelikuks) ning alustasin tavakohast piibliuurimist.

Tulemuseks oli see, et panin Milange’is aluse 15-st huvitatud inimesest koosneva rühma tegevusele. Kuid peagi said võimud meie tegevusest teada. Ühel päeval, kui viisin läbi piibliuurimist, tormas sisse politsei ning arreteeris meid. Meid kõiki, kaasa arvatud selle pere väiksed lapsed, viidi kohalikku vanglasse. Pärast kuuajalist sealviibimist saadeti meid kõiki tagasi laagrisse.”

Sellised kogemused ei kahandanud meie vendade innukust. Vastupidi, Francisco ja tema pere ning tuhanded nende vennad, kes on olnud laagris, kummardavad Jumalat ja kuulutavad nüüd Mosambiigis vabades oludes.