„Just niimoodi peaksid tõelised kristlased käituma”

AASTAL 1990 ilmunud raamatus Arbeit macht tot—Eine Jugend in Auschwitz (Töö tapab — noorpõlv Auschwitzis) annab autor Tibor Wohl, Auschwitzis ellujäänu, edasi kahe kaasvangi vestluse, mida ta pealt kuulis. Üks neist, austerlane, väitis, et ta on „uskmatu”. Kuid ta avaldas tunnustust vangidele, kes kandsid kolmnurkset violetset eraldusmärki — need olid piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid laagris kutsuti.

„Nad ei lähe sõtta,” ütles austerlane oma kaaslasele. „Nad lasevad pigem ennast tappa, kui et tapavad kedagi teist. Arvan, et just niimoodi peaksid tõelised kristlased käituma. Tahan sulle rääkida ühest väga meeldivast nendega seotud vahejuhtumist. Olime ühes Stutthofi laagri barakis koos nii juutide kui ka piibliuurijatega. Noil päevil pidid piibliuurijad tegema ränka tööd väljas käreda pakase käes. Meile jäi arusaamatuks, kuidas nad üldse ellu jäid. Nad ütlesid, et Jehoova annab neile jõudu. Nad vajasid hädasti oma leivaportsu, sest nad olid näljast nõrkemas. Aga mida nemad tegid? Nad kogusid kokku kõik leiva, mis neil oli, võtsid sellest poole ja andsid teise poole oma vendadele, oma vaimsetele vendadele, kes saabusid äärmiselt näljastena teistest laagritest. Nad tervitasid neid soojalt ja suudlesid neid. Enne söömist nad palvetasid, ja pärast särasid nende näod õnnest. Nad ütlesid, et mitte keegi ei ole enam näljane. Kas tead, siis ma mõtlesin endamisi: ’Need on tõelised kristlased.’ Minu kujutluses pidid nad just niisugused olema. Kui kena see küll oli, et nad oma nälgivaid kaaslasi siin, Auschwitzis, nõnda tervitasid!”