Sünnipäevade pidamisele on jäänud külge surma hõng
TÄNAPÄEVAL peab enamik inimesi sünnipäevade pidamist pelgalt süütuks kombeks. Kuid Piibel ei maali sellest põlisest tavast positiivset pilti. Esiteks ei anna Pühakiri mingit viidet selle kohta, et keegi ustav Jumala sulane oleks sünnipäevi pidanud.
Ainukesed kaks sünnipäeva, mida Piibel tõesti mainib, olid valitsejate auks, kes olid Jumala vaenlased. Mõlema sünnipäeva pidamisega käis kaasas ka hukkamine, nii et külalised võisid tunda kahjurõõmu kuninga meelepaha alla sattunud inimese surmast. Esimesel juhtumil hukkas vaarao, Egiptuse kuningas, oma pagarite ülema. (1. Moosese 40:2, 3, 20, 22) Egiptuse valitseja tegi seda joomapeo ajal, sest temas oli kasvanud meelepaha oma sulase vastu. Teisel juhtumil raius Galilea ebamoraalne valitseja Herodes peo ajal Ristija Johannese pea maha, et avaldada sel teel heakskiitu tütarlapsele, kelle tantsimine talle meeldis. Millised vastikud stseenid! — Matteuse 14:6—11.
Kas ei ole Piibel võtnud tähelepanu keskmesse kaks äärmiselt erandlikku sünnipäeva? Sugugi mitte. Vanaaja juudi ajaloolane Josephus annab teada, et taolised intsidendid ei olnud sugugi erakordsed. Ta toob ära teisigi juhtumeid, kus sünnipäevade auks oli tavaks sooritada meelelahutuseks hukkamisi.
Näiteks leidsid mõned neist aset pärast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 m.a.j., mil 1000000 juuti hukkus ja 97000 ellujäänut viidi vangi. Teel Rooma viis Rooma kindral Titus oma juudi vangid lähedalasuvasse sadamalinna Kaisareasse.
Josephus kirjutab: „Kaisareas olles pühitses Titus oma venna Domitianuse sünnipäeva äärmise toredusega, hukates metslooma- ja tulemängudes üle 2500 vangi. Pärast seda läks ta Berytusse [Beirutisse], Rooma kolooniasse Foiniikias, kus ta pühitses oma isa sünnipäeva, tappes üksikasjalikult ettevalmistatud vaatemängudel veel palju vange.” — The Jewish War, VII, 37, Paul L. Maieri tõlge teosest Josephus: The Essential Writings.
Pole ime, et väljaanne The Imperial Bible-Dictionary märgib: „Hilisemate aegade heebrealased suhtusid sünnipäevade pidamisse kui ebajumalakummardamise koostisossa, milline vaade sai rohket kinnitust selle põhjal, mida nad täheldasid nende päevadega seotud üldlevinud tavades.”
Esimese sajandi ustavatel kristlastel ei olnud mitte mingit tahtmist osaleda kombes, millest Piibel nii süngetes värvides jutustab ja mida roomlased nii võikalt pühitsesid. Tänapäeval mõistavad siirad kristlased, et Piibli jutustused sünnipäevadest kuuluvad lugude hulka, mis on kirjutatud neile õpetuseks. (Roomlastele 15:4) Nad hoiduvad sünnipäevade pidamisest, sest sellised tavad omistavad inimesele kohatut tähtsust. Mis veelgi tähelepanuväärsem, Jehoova sulased võtavad targalt arvesse seda, millises halvas valguses on Piiblis sünnipäevi esitatud.
[Pilt lk 25]
Kaisarea areen