„Jehoova tunnistajad kaitsesid mind!”

NENDE viimsete päevade ajal on paljud näidanud, et nad on „toored, hea põlgajad”. (2. Timoteosele 3:1, 3) Isaac, Vahitorni Ühingu ühe harubüroo vabatahtlik teenija Lääne-Aafrikas, veendus selle tõesuses. Ta jutustab:

„Sõitsime 1992. aasta jaanuaris kuuekesi ühistaksos kõnnumaad läbival teelõigul. Sõidu ajal alustasin vestlust enda kõrval istunud naisega, ja ta võttis minult rõõmuga vastu ühe piiblilise brošüüri.

Umbes kella nelja paiku pärastlõunal lõikas äkitselt meie tee läbi uus, ilma numbrimärkideta auto ja meie sõiduk peatus pidurite kriginal. Kolm tursket meest, igaühel vintpüss käes, hüppasid autost välja ja tõmbasid järsult meie masina uksed lahti. ’Kõik välja!’ karjus üks nendest.

Üks mees haaras mu raamatukoti. Kui ta nägi, et selles oli ainult piibliline kirjandus, virutas ta koti minema. ’Mis sul veel on?’ küsis ta, sihtides mind oma püssist. Ulatasin talle kiiresti raha, mis mul rahataskus oli. ’Kas see on kõik?’ küsis tema. Ütlesin, et olen Jehoova tunnistaja ja et Jehoova tunnistajad ei valeta. Ta kahmas mult rahatasku, nägi Vahitorni isikutunnistust ja ütles siis: ’Olgu, Vahitorn, oota siin!’

Järgmisena pöördus ta naise poole, kellega olin taksos vestelnud. Kiirustades võttis naine ära oma kaelakee ja loovutas rahakotis olnud raha. Kui teeröövel nägi brošüüri tema värisevas käes, järeldas ta, et oleme koos, ja andis seetõttu märku, et naine minu kõrvale seisaks.

Sel ajal ründasid teised relvastatud bandiidid metsikult meie kaasreisijaid. Nad peksid läbi ja röövisid paljaks juhi ning veel ühe mehe, kes meiega koos oli sõitnud. Üks röövel haaras teise naise kaelakeest, ja kui naine vastu hakkas, tagusid nad teda raevunult püssipäradega pähe ja rindu, kuni naine suri. Nad lohistasid sõidukist välja kolmanda naise ja tulistasid talle rindu. Kahjuks ka tema suri. Ainult mulle ja noorele naisele minu kõrval ei tehtud mingit viga.

Hiljem, kui üks mööda sõitnud mootorrattur meid peale võttis, kordas hirmunud naine üha: ’Jehoova tunnistajad kaitsesid mind!’ ”