Ilu, mis ei kao

„ILU kaob; ilu möödub,” täheldas poeet Walter De la Mare. See on tõesti nii nende suurepäraste kaktuseõitega, mis on siin pildil näha. Nende hiilgus närtsib kiiresti.

Kristlik jünger Jakoobus kirjutas: „Ta [rikas mees] kaob nagu rohu õieke. Sest päike tõusis palavaga ja kuivatas rohu ära, ja selle õieke varises maha ning tema näo ilu hävis. Nõnda närtsib ka rikas oma retkedel!” — Jakoobuse 1:10, 11.

Selles ebakindlas maailmas võib rikkus tõepoolest ühe ööga haihtuda. Lisaks sellele on rikkal mehel — nagu kõigil teistelgi — ’lühikesed elupäevad nagu lillekesel’. (Iiob 14:1, 2) Jeesus jutustas tähendamissõna mehest, kes oli ametis varanduse kokkukuhjamisega, nii et tal polnud mahti puhata ega elu nautida. Ent kui ta siis mõtles, et tal on kõik, mida ta jõudeeluks vajab, suri ta ära. Jeesus hoiatas: „Nõnda on selle lugu, kes enesele kogub tagavara ja ei ole rikas Jumalas!” — Luuka 12:16—21.

„Rikas Jumalas.” Mida Jeesus selle all mõtles? Selles mõttes rikkal inimesel on „varandused taevas” — hea nimi Jumala ees. Selline varandus ei kao iialgi. (Matteuse 6:20; Heebrealastele 6:10) Selle asemel et olla närbuva lille sarnane, võrreldakse sellist inimest Piiblis puuga, mille lehed ei närtsi. Ja meile kinnitatakse, et „kõik, mis ta teeb, läheb korda”. — Laul 1:1—3, 6.