Ristige! Ristige! Ristige! Kuid miks?
„MA OLEN mõne kuu jooksul ristinud rohkem kui kümme tuhat meest, naist ja last.” Nii kirjutas jesuiidi misjonär Francis Xavier oma töö kohta Indias Travancore’i kuningriigis. „Käisin külast külla ja tegin inimesi kristlasteks. Ja igale poole, kuhu ma läksin, jätsin maha kohalikus keeles raamatu meie palvete ja käskudega.”
Francis Xavieri kirjad avaldasid Portugali kuningale Johannesele sügavat muljet ja ta käskis, et need loetaks ette kõikidest tema kuningriigi kantslitest. Äsjatsiteeritud 1545. aasta jaanuari kiri kinnitati isegi trükkimiseks. Mis oli selle tulemus? „Peagi nõudsid paljud Euroopa õpilastest ’põlvili langedes ja kuumi pisaraid valades’ valjult, et nad saaksid minna Indiasse ja pöörata paganaid,” kirjutab Manfred Barthel oma raamatus The Jesuits—History & Legend of the Society of Jesus. Ta lisas: „Tundub, et tollal ei mõistnud mitte eriti paljud, et terve kuningriigi pööramiseks oli vaja rohkem kui mõnda püha veega piserdajat ning pambutäit traktaate.”
Mida selliste massiliste pööramistega tegelikult saavutati? Jesuiit Nicolas Lancilloto saatis Roomasse tõetruu aruande: „Enamikul neist, kes lasid end ristida, on mingi tagamõte. Araablaste ja hindude orjad loodavad saada selle kaudu vabadust või rõhuva isanda eest kaitset või lihtsalt saada uut riietust või turbanit. Paljud teevad seda mingist karistusest pääsemiseks. . . . Igaüht, keda ajendavad meie õpetustest päästet otsima tema enda veendumused, peetakse hullumeelseks. Üsna varsti pärast ristimist taganevad paljud ära ja pöörduvad oma endiste paganlike kommete juurde tagasi.”
Soov pöörata ja ristida paganaid oli ka tolle aja Euroopa maadeuurijatel. On öeldud, et Christoph Kolumbus ristis esimesed „indiaanlased”, kellega ta Kariibi mere saartel kokku sattus. „Hispaania kuningavõimu ametlik poliitika pani põlisrahvuse pööramise esmajärgulise tähtsusega kohale,” ütleb The Oxford Illustrated History of Christianity. „Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks olid Hispaania impeeriumi 7 000 000 indiaanlast vähemalt nime poolest kristlased. Kus meil on pööramiste kohta statistikat (Pedro de Gante, imperaator Charles V sugulane, kes oli misjonäridega liitunud, ütles, et ta oli ühe päeva jooksul üheainsa kaaslase abiga ristinud 14 000 inimest), seal on ilmne, et eelnev tõsine juhendamine pole olnud võimalik.” Selliste pinnapealsete pööramistega käis tihti kaasas põliselanike karm, julm ja rõhuv kohtlemine.
Ristimisele asetatud tähtsus kihutas neid maadeuurijaid ja misjonäre edasi. Aastal 1439 andis paavst Eugenius IV Firenze kirikukogul välja määruse, mis ütles: „Pühal ristimisel on sakramentide hulgas esimene koht, kuna see on uks vaimsesse ellu; sest selle kaudu tehakse meid Kristuse liikmeteks ja liidetakse ühte kirikuga. Ja kuna esimese inimese kaudu läks surm kõikide sisse, ei saa me siseneda Taeva kuningriiki, kui me ei sünni uuesti veest ja Pühast Vaimust.”
Kuid kerkis üles vaidlusküsimus, kelle poolt sooritatud ristimine on siis ikkagi kehtiv. „Kuna see oli ka kirikukogukonda astumise põhirituaal, nõudsid ristimist üsna peagi enda eelisõiguseks mitmed võistlevad kirikud, kellest igaüks nimetas end õigeusuliseks ning süüdistas teisi ketserluses ja kirikust lahkulöömises. Ristimisrituaalide variandid mitmesugustes sektides olid vältimatud,” märgib The Encyclopedia of Religion.
Kuid ristimise komme on siiski vanem kui kristlik usk. See oli kasutusel Babüloonias ja muistses Egiptuses, kus arvati, et Niiluse külm vesi kasvatab jõudu ja annab surematuse. Ka kreeklased uskusid, et ristimine võib tuua kaasa uuestisünni või suudab anda asjaosalisele surematuse. Juudi sekt Qumranis kasutas ristimist inimeste vastuvõtmiseks oma ühiskonda. Nõuti, et judaismi pöörduvad paganad saaksid ümber lõigatud ja seitsme päeva pärast tunnistajate juuresolekul vee alla kastmisega ristitud.
Ristimisele on ilmselgelt läbi aegade suurt tähtsust omistatud. Aga kuidas on lugu tänapäeval? Kas on see kaasajal vajalik? Kui on, siis miks? Tõepoolest, kas sa peaksid laskma end ristida?