Tubakas ja vaimulikkond

ÜLE 115 aasta tagasi kirjutas arst John Cowan raamatu The Use of Tobacco vs. Purity, Chastity and Sound Health (Tubaka tarvitamine rikkumatuse, kõlbelise puhtuse ja hea tervise vastu). Selle valgusel, mida viimastel aastatel tubaka kahjulikkuse kohta teada on saadud, olid temapoolsed tähelepanekud vaimulikkonna tubaka tarvitamise kohta ettenägelikud ja on tänapäeval olulised igaühele, kes tahab Jumalat teenida. Käsitledes 4. peatükis tubaka tarvitamise moraalset mõju, märgib dr. Cowan:

„Kui tubaka tarvitamine on füüsiliselt väär — nagu seda selgelt näidati — peab see paratamatult ka moraalselt väär olema; sest füsioloogiline seaduspära on selline, et ’mis iganes rikub või ärritab keha, rikub seeläbi ka närvisüsteemi ja selle kaudu aju ning samuti mõistust’. Inimese mõistust — tema mõtteid, kõnet ja tegusid — mõjutab see, kuidas ta oma füüsilist olemust tarvitab või kuritarvitab. Tubakas on juba oma nime ja kõige temaga seonduva poolest roojane, ja — jättes arvestamata selle kahjuliku mõju — kuidas võib sellisest mõistusest lähtuda või selles areneda puhtaid, rikkumatuid, õigeid ja moraalseid tundeid ning tegusid. Kujutleme veel — kui sellist asja üldse saab kujutleda —, et ajal, mil Kristus maa peal eeskujulikku elu elas — õpetades ja kuulutades rikkumatust, kõlbelist puhtust, armastust ja halastust —, oleks ta suitsetanud, nuusutanud ja mälunud [tubakat]. Kas juba paljas mõte sellest ei kõla pühadust teotavalt? Ja ometi vaimulikud — Tema seaduste ja õpetuste järgijad, jutlustajad ning tõlgendajad — rüvetavad oma keha ja rikuvad oma hinge roojase ja mürgise umbrohuga. Kas saavad sellised inimesed või nende järgijad elada Kristuse sarnast ülevat ja kõlbelist elu? Mina arvan, et ei saa.

Proovi, kui vaid suudad, oma mõttes seostada õgardlikku söödikut, joomarit või tubakatarvitajat südamepühadusega? Taolises ühenduses on midagi ebaloomulikku, vastikut ja eemaletõukavat. Samal ajal kui söögiisu ja aistinguid rikutakse, muutub labaseks seesmine inimene, inimese moraalne olemus. Rikkumatu vaim ei ela, ei saagi elada, roojases majas. Materiaalsete ja vaimsete asjade vahel valitseb loomulik vastavus, see tähendab, et ühe omadused näitavad teise olemust. Religiooniprofessor ja tubaka ori . . . Ta võib täie avameelsuse ja siirusega tunnistada, et tubaka tarvitamine on hukatuslik ja moraalselt väär tava; ent ometi võib leida eneses kihu, kunstlikult tekitatud käsu oma liikmetes, mis õhutab teda täitmatute himude kütkes selle tarvitamist jätkama, ning see kunstlik käsk võib olla tugevam kui tema loomupärase mõistuse ja südametunnistuse ühine hääl. Kas pole tubakatarvitamine ühe meie organismi istutatud Jumala seaduse ilmselge rikkumine? Kas pole mistahes Jumala seaduse rikkumine üleastumine ja patt? Ja kui inimene oma elus mingist Jumala seadusest harjumuslikult üle astub, kas ei hakka ta siis kergelt ja loomulikult teistestki seadustest üle astuma? Ja lõpuks, kuidas võib inimene end üldse ligimeste moraaliõpetajaks pidada, kui ta oma käitumisega soosib elu, kus pidevalt astutakse üle käskudest, mis on inimese olemuses?”