Nad tulid ebamugavustele ja ohtudele vaatamata
OLI 1992. aasta 2. jaanuar. Tegevuspaik — Inhambane provints Maxixe. Kui raadio lahti keerati, võis kuulda, kuidas Mosambiigi aafrika õhtumeloodiad järsult katkesid. „Jehoova tunnistajad peavad meie provintsis oma ’Vabadusearmastajate’ konventi,” teatas diktor. „Nende eesmärk on õpetada inimestele, kuidas võib tänapäeva maailmas tõelist vabadust leida. Kõik on teretulnud.”
Selles kauges Aafrika nurgas tehti ajalugu! Esimest korda viidi läbi Jehoova tunnistajate piirkonnakonvent ja seda nautimas oli kohal 1204 inimest. Mõned aastad tagasi poleks taoline sündmus Mosambiigis eales nii avalikult toimunud, sest Jehoova tunnistajate töö oli seal siis keelatud. Kas sa sooviksid kuulda julgetest ohvritest, mida sellest konvendist osavõtmiseks toodi?
Nagu paljud Aafrika osad, on Inhambane provints ilu poolest oivaline. Purjekasarnased kolmnurksete purjedega kalapaadid liuglevad piki mererannikut. Rikkalikult kasvab kookospalme. Kuid maal hiilib kohutav tont: kodusõda!
Nende jaoks, kes varastel hommikutundidel palmilehtedest onnis magavad, pole midagi ebatavalist selles, et neid äratab üles suurtükituli naaberaladel, kus käib öö läbi partisanisõda. Liiga tihti on kannatajaiks süütud elanikud. Mõnikord võib näha ringi komberdamas lapsi, kellel on puudu või on köndistunud mõni jäse. Isegi mõnedel Jehoova tunnistajatel on osakssaanud tooruse tagajärjena näol või kehal armid.
Nendes tingimustes hindasid kõik kohalviibijad sügavalt „Vabadusearmastajate” konventi. Vaatamata võimalusele, et konvenditeel on varitsuspaigad, olid paljud maapiirkondade perekonnarühmad kindlalt otsustanud kohale tulla. Lisaks polnud kohalejõudmine mugav, sest ühiskondlik reisijatevedu toimub enamasti suure lahtise veoauto kastis. Mõnikord topitakse veoautosse kuni 400 reisijat! Hulk selliseid veoautosid moodustab rivi, mis sõidab relvastatud sõjaväeeskordi saatel.
Nora koos oma kolme tütrega, kes on ühe-, kolme- ja kuueaastased, oli üks perekond, kes nõnda reisides oma eluga riskis. Ta oli eelnevalt sõidu jaoks kuude kaupa raha kogunud. Teda ei heidutanud tõsiasi, et konvendil polnud võimalik saada eelnevalt kindlaksmääratud majutust. Nii nagu paljud teised, Nora ja ta perekond valmistas toitu, sõi ja magas otse kokkutulekupaiga kõrval vabas õhus.
Isegi mitte kohutav troopikakuumus, millele järgnesid paduvihmahood, ei suutnud vähendada nende vendade piiritut rõõmu, kes üheskoos vaimset pidusööki nautisid. Nad tundsid, et nende jaoks pole midagi tähtsamat sellel konvendil viibimisest. Kokku 17 inimest sümboliseeris India ookeani soojades vetes oma pühendumist. Kui toimus ristimine, liigutas see suurt hulka rõõmsaid pealtvaatajaid, nii et nad hakkasid spontaanselt Jehoovale ülistuslaule laulma.
See kummardajate rühm oli tõepoolest teada saanud, mida tähendab Jumala vabaduse armastajaks saamine. Hans, üks pealinna Maputo esindaja, ütles: „Me oleme nüüd näinud Aafrika selle osa Jehoova tunnistajate töö uue peatüki algust.”