Mehe ülesanne
„¡Ropa, zapato, casa, y comida!” Need sõnad on võetud vanast hispaania laulust, mis loetleb nelja põhilist asja, millega mees oma perekonda varustama peaks: riided, jalanõud, peavari ja toit. Ja enamik vastutustundelisi mehi püüab uhkelt seda koormat kanda.
Aga kui oled pereisa, kas hoolitsed oma perekonna vaimsete vajaduste eest, mis on veelgi tähtsam? Või kas arvad, nagu paljud mehed, et pole mehe ülesanne religioossete asjade eest kodus hoolt kanda? Mõnedes kultuurides isegi ei oodata, et mees võtaks aega, et õpetada oma lastele midagi Jumalast ja Piiblist.
Jumala Sõna paneb eriti perekonnapeale vastutuse sisendada oma perekonnale järk-järgult armastust Jumala ja sügavat lugupidamist Jumala normide vastu. Näiteks õhutab Pühakiri Efeslastele 6:4 kristlikke mehi järgmiselt: „Teie, isad ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses [„Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises”, NW].”
Mõned, kuigi nende sõnadega tuttavad, ei hinda täiel määral seda, et see kirjakoht on just isale, perekonnapeale, suunatud. Näiteks võivad hispaania ja portugali keelt rääkivad inimesed aru saada, et Efeslastele 6:4 sõnad on adresseeritud nii isale kui ka emale. Nendes keeltes on sõna, mis märgib „isasid”, ja sõna, mis märgib „vanemaid”, üks ja seesama. Kuid Efeslastele 6. peatüki 1. salmis viitab Paulus nii isale kui ka emale, kasutades kreeka sõna go·neuʹsin, sõnast go·neusʹ, mis tähendab „vanemat”. Kuid 4. salmis on kasutatud kreeka sõna pa·teʹres, mis tähendab „isad”. Jah, salmis Efeslastele 6:4 pöördub Paulus oma sõnadega otse pereisa poole.
Muidugi, kui perekonnas pole meest, kes juhiks, peab naine selle vastutuse enda peale võtma. Jehoova abiga on paljud emad oma lapsi edukalt Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises kasvatanud. Aga kui kohal on kristlik mees, peaks tema juhtima. Kui ta selle vastutuse hooletusse jätab, on ülejäänud perekonnal väga raske heast vaimse kasvatuse programmist kinni hoida. Ja selline mees peab Jehoova ees oma hooletuse pärast aru andma.
Jumala vaade sellele asjale saab ilmsiks Pühakirja nõuetest, mis on esitatud kristliku koguduse ülevaatajatele ja teenistusabilistele. Piibel määratleb täpselt, et inimene, kes on taolisele positsioonile valitud, peaks olema mees, „kes oma maja hästi valitseb, kes oma lapsi peab sõnakuulmises kõige aususega. Sest kui keegi iseenese maja ei oska juhtida, kuidas ta võib hoolt kanda Jumala koguduse eest?” — 1. Timoteosele 3:4, 5, 12; Tiitusele 1:6.
Pereisa peab olema valmis ohverdama laste vaimse heaolu nimel lõbustused ja isiklikud mugavused. Mõnikord peab ta ehk piirama muuks tegevuseks pühendatud aega, võtma mõistlikul määral aega, et regulaarselt oma lastega koos olla. (5. Moosese 6:6, 7) Igal juhul ei loovuta ta seda Jumala antud ülesannet teistele. Tema armastus ja huvi oma laste vastu ulatub riiete, jalanõude, peavarju ja toidu muretsemisest kaugemale.
On tõeline väljakutse kasvatada oma lapsi „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises”. Seepärast ongi see esmajoones mehe vastutus. Kui kristlik isa oma ülesannet hästi täidab, võib ta oma jumalakartlikele lastele kui Jehoova õnnistusele vaadata. Ta võib koos laulikuga öelda: „Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad! Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud!” — Laul 127:4, 5.