Poliitika — kas see on osa volitatud ülesandest kuulutada evangeeliumi?
VASTAVALT Kölni peapiiskopile ja endisele Ida-Saksa silmapaistvale vaimulikule Joachim Meisnerile „on ketserlus pidada poliitikat räpaseks tegevuseks, millega inimene oma käsi määrib”. Aastal 1989 ütles ta intervjuus: „Poliitika on elu reaalsus ja seetõttu ka osa meie evangeeliumi kuulutamise ülesandest. Me peame selle väljakutse vastu võtma. Me peame kindlalt sõeluma läbi iga poliitilise institutsiooni, töölisliitudest ja —koondistest poliitiliste parteideni, luues nendesse liikumistesse ja parteidesse kristliku olemuse vundamendi, millelt inimesed saavad lähtuda, et juhtida Saksa ning Euroopa poliitika edendamist.”
Järgnevad tsitaadid juhtivast Saksa ajalehest Frankfurter Allgemeine Zeitung näitavad, et paljud Euroopa vaimulikud — nii katoliiklased kui protestandid — jagavad Meisneri vaadet.
„Ainult kuus päeva peale tema valimist [oktoobris 1978] kuulutas ta [paavst], et idaeurooplasena ei kavatse ta nõustuda kehtiva asjade seisuga Euroopas. . . . Mõned võtsid seda jutlusena, kuid see oli poliitiline programm.” — November 1989.
„Mõningais paigus [Tšehhoslovakkias] on kirik murrangute eestvedajana võitnud suure lugupidamise. Viimast rahulikku revolutsiooni novembris juhtisid . . . Põhja-Böömimaa piiskopilinna Litomĕr̆ice seminaris preestriks õppivad tudengid.” — Märts 1990.
„Iganädalane rahupalve [protestantlikus] Nikolai kirikus, mis kümne aasta jooksul vähe tähelepanu äratas, sai äkki selle murrangulise aasta sümboliks, SDV [Saksa Demokraatliku Vabariigi] rahuliku revolutsiooni sümboliks. . . . Lugematud vaimulikud ja koguduse lihtliikmed osalevad regulaarselt hiljem peetud demonstratsioonides.” — Detsember 1989.
Oma intervjuus märkis peapiiskop Meisner samuti: „Me ei saa oodata, et kristlikele poliitikutele kõik taevast kukuks. . . . Ma ei väsi kunagi julgustamast noori kristlasi . . . sekkuma poliitilisse ellu [või] . . . käskimast vanemaid kodanikke: te ei tohi lasta valimistel mööda minna ilma nendes osalemata.”
Vastavalt sellele olid 19 Ida-Saksa Volkskammeri (parlamendi) liiget, kes 1990. aasta märtsis ametisse hääletati, vaimulikud. Ka kabinetis oli religioon hästi esindatud. Ühe kohta neist kolmest vaimulikust, kaitseminister Rainer Eppelmannist, tunnustatud patsifistist, kirjutas ajaleht Nassauer Tageblatt: „Paljud peavad teda üheks rahuliku revolutsiooni isaks.”
Ida-Euroopa Jehoova tunnistajad, kelle arv ulatub sadadesse tuhandetesse, rõõmustavad suurenenud religioosse vabaduse üle, mis neil nüüd on. Kuid nad ei kasuta seda poliitilistesse või ühiskondlikesse vaidlustesse sekkumiseks. Kooskõlas volitatud ülesandega kuulutada evangeeliumi, mis on ära näidatud Matteuse 24:14, jäljendavad nad Jeesuse eeskuju inimpoliitikast hoidumises, kuulutades kogu aeg innukalt head sõnumit Jumala Kuningriigist kui inimkonna ainsat lootust. Ristiusumaailma vaimulikud — kas Ida-Euroopas või kuskil mujal — oleksid targad, tehes samamoodi. — Johannese 6:15; 17:16; 18:36; Jakoobuse 4:4.