Kas vaestel tasub olla aus?
Amelia oli ainult 29 päeva vana, kui vanaema ta arsti juurde tõi. Amelia ema ei saanud seda käiku ette võtta, sest ta oli nelja ülejäänud lapsega kodus haige.
Isa oli kuskil mujal tööd otsimas. Arst vaatas vastsündinu läbi. Tal olid alatoitluse sümptomid, mis on Lääne-Aafrikas tavaline. Aga põhiprobleem oli sidekoe põletik. Amelia väikest rinda näris raske haigus.
Kui arst andis retsepti, küsis vanaema: „Kui palju see rohi maksab?” „Neli kuni viis dollarit,” vastas arst.
Vanaema ohkas sügavalt. Tal ei olnud isegi kahte dollarit, et maksta konsultatsiooni eest. „Kustkohast me küll selle raha saame!” hüüatas ta.
„Te peate selle kuskilt hankima,” rõhutas arst. „Paluge oma sõpradelt ja sugulastelt. Kui te seda põletikku ei ravi, jõuab see vereringesse ja beebi sureb.”
Amelia perekond sai kuskilt raha ja see imik elas rohkem kui ainult ühe kuu. Sellegipoolest ei suuda miljonid inimesed kogu maailma arengumaades laenata raha sõpradelt ja sugulastelt. Ja majandusliku olukorra paranemise väljavaated on sünged.
UNICEFi (ÜRO Lastefondi) teadaanne The State of the World’s Children Report 1989 ütleb: „Pärast aastakümneid kestnud stabiilset majanduslikku arengut on maakera suured piirkonnad langemas tagasi vaesusse.” Aafrikas ja Ladina-Ameerikas langesid keskmised sissetulekud 1980-ndatel aastatel 10 kuni 25 protsenti. Ja mõne viimase aastaga on 37-s maailma kõige vaesemas riigis vähenenud kulutused tervishoiu peale 50 protsenti.
Mida see tähendab miljonitele vaesuses elavatele? Paljudele tähendab see seda, et nad ei saa osta vajalikku toitu või ravimeid. Nende lapsed, abikaasad või vanemad võivad seega sattuda silmitsi välditava surmaotsusega, kui nad ei otsi abi ainsast näivast raha hankimise viisist — vargusest! Jah, vaesus võib tõesti tähendada heitlust piinava moraalse dilemma ees: kas varastamine või surm? valetamine või nälg? altkäemaks või puudus?
Lääne-Aafrikas on kõnekäänd: „Kuhu sa oma lehma jätad, seal ta rohtu sööb.” Teiste sõnadega, inimesed kasutavad ära iga olukorra, mis võimaldab neil rikastuda. Kõikjal maailmas kasutavad need, kellel on võimu, pahatihti oma positsiooni altkäemaksude võtmiseks, raha kõrvaldamiseks või varastamiseks. „Kui saad, siis võta iseendale,” on nende põhjendus. „Hiljem sul seda võimalust võib-olla enam pole.” Arengumaade majandusliku olukorra halvenedes võivad puudustkannatajad üha enam toetada vaadet, et vaeste jaoks ei ole ausus kõige parem käitumisviis.
Piibel ütleb: „Sa ei tohi varastada!” (2. Moosese 20:15) Aga kui vaestel tõesti ei tasu olla aus, kas muutub siis Piibli moraalipõhimõtete väärtus küsitavaks? Kas Jumala seadused on ebapraktilised ja inimeste reaalsete vajadustega mittearvestavad? Tuhandete arengumaades elavate tõeliste kristlaste kogemused annavad neile küsimustele selge vastuse.
[Väljavõte lk 4]
„Kuhu sa oma lehma jätad, seal ta rohtu sööb”
[Pilt lk 4]
Arengumaades on vaeseid ka nende seas, kes teevad palju tööd