Kui surm röövib armastatud inimese

„AASTAL 1981 suri mu ema vähki. Ta oli mu kasuema. Tema surm mõjus mulle ja kasuvennale rängalt. Olin siis 17- ja mu vend 11-aastane. Igatsesin väga ema järele. Mind oli kasvatatud katoliiklaseks ja kuna mulle oli õpetatud, et ta on nüüd taevas, siis soovisin endalt elu võtta, et olla koos temaga. Ta oli mu parim sõber.” — 25-aastane Roberta.

Kas sa oled midagi taolist läbi elanud? Kui oled, tead oma kogemustest, kui suurt valu teeb armastatud inimene kaotus. Tundub väga ebaõiglane, et surmal on võim võtta sult keegi, keda sa armastad. Kui nii juhtub, on mõte, et sa ei saa enam mitte kunagi oma armastatud inimesega rääkida, naerda või teda kallistada, eriti ränk taluda. Nagu näitasid Roberta sõnad, ei leevenda väide, et see armastatud inimene on nüüd taevas, seda valu.

Ent mida sa tunneksid, kui teaksid, et lähitulevikus on sul võimalik olla taas ühendatud armastatud inimesega, ei, mitte taevas, vaid just siin maa peal, rahulikus ja õiglases olukorras? Ja kui sa saaksid veel teada, et siis on inimestel väljavaade nautida täiuslikku tervist ja nad ei pea mitte kunagi surema? „Kindlasti on see ainult unistus,” võid sa öelda.

Aga meie ajaarvamise esimesel sajandil kuulutas Jeesus Kristus julgesti: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub [„usku üles näitab”, NW], see elab, ehk ta küll sureb!” (Johannese 11:25) See oli tõotus, et surnud ärkavad taas ellu — milline tõepoolest erutav väljavaade!

Kuid sa võid mõelda: „Kas selle tõotuse uskumiseks on mõistlikku alust? Kuidas ma võin kindel olla, et see pole lihtsalt unistus? Kui sellesse tõotusse uskumisel on alus, siis mida tähendab selle tõotuse täitumine minule ja minu omastele?” Käsitleme neid ja teisi küsimusi järgnevas artiklis.