Unistus maailmarahust — pettepilt

MAAILMARAHU väljavaadetesse suhtutakse praegusel hetkel väga optimistlikult. Carol Goar kirjutas ajalehe The Toronto Star ringvaateveerul: „Kiiresti lisandub rahuleppeid Afganistanist Angoolani. Kohalikud konfliktid, mis mõni kuu tagasi näisid lahendamatutena, ilmutavad leevendumise märke. Ja Ühinenud Rahvad elavad üle julgustavat uuestisündi.” See, nagu ütleb Goar, on valla päästnud „ülemaailmse lootuse epideemia”. USA Today juhtartiklis on öeldud: „Rahu murrab läbi kõikjal maailmas.”

Eriti tähelepandav on viimastel aegadel olnud see, mida UN Chronicle nimetas „Nõukogude Liidu ja Ühendriikide jätkuvaks sõbralikuks lähenemiseks”. Sõjavägede väljaviimised, üllatavad sündmused Ida-Euroopas, nõupidamised vägede ja relvastuse vähendamiseks — sellised arengusuunad on äratanud lootust, et suurvõimud võivad tõesti lõpuks peatada võidurelvastumise. Maailmas, kus kurnavad sõjalised kulutused teatavasti moodustavad üle 850 miljardi dollari aastas, on selline väljavaade teretulnud.

Aga kuivõrd on tõenäoline, et inimeste maailmarahu unistus täitub? Isegi kõige optimistlikumad vaatlejad möönavad, et relvade vähendamisest nende kaotamiseni on pikk tee. Tuumadesarmeerimine nõuaks enneolematut vastastikust usaldust. Kahjuks on suurvõimud ajaloo jooksul suhtunud üksteisesse vastastikuse umbusuga. Just nii nagu Piibel on ennustanud, on see olnud ajajärk, mil inimesed on „leppimatud [„rahulepingu rikkujad”, King James Version]”. — 2. Timoteosele 3:3.

Pealegi pole kõik kindlad, et tuumarelvade kõrvaldamine toob rahu. Kuigi rahvad olekski sunnitud hävitama oma tuumarelvavarud, ollakse tavalistegi relvadega võimelised efektiivselt tapma. Esimene ja Teine maailmasõda tunnistasid seda süngel viisil. Lisaks sellele oleks tuumarelvade uuestivalmistamise tehnika ikka olemas ja pidevalt ootamas poliitiliste pingete kasvu märki. Mõningad, nagu poliitikateadlane Richard Ned Lebow, isegi väidavad: „Tõenäoliselt teeb juba mõne tuumarelva säilitamine inimesed pidevalt ettevaatlikeks.”

Aga niikaua, kui tuumarelvad eksisteerivad, teeb tuumahävituse tont kõik väidetavad rahusaavutused naeruväärseks. Sama teevad ka paljud kauakestvad mittesõjalised probleemid, mis röövivad miljonite inimeste igapäevasest elust rahu. ÜRO peasekretär Javier Pérez de Cuéllar rääkis „miljonite meie kaaskodanike lootusetust olukorrast, kes on kodutud või kelle elutingimused on täiesti puudulikud. See probleem on pidevalt halvenemas”. UN Chronicle räägib edasi, et majanduslik alaareng vaevab „kahte kolmandikku inimkonnast, ja mõnel juhul on vaesuse ja puuduse taset juba võimatu eristada sõjast põhjustatud kannatustest”. Ja mida öelda maailma kohta, kus hinnangute kohaselt on 12 miljonit pagulast? Kas relvastuse vähendamine või täielik desarmeerimine toob nende ellu rahu?

Inimese unistus maailmarahust on pettepilt — lühinägelik, kitsarinnaline ja piiratud. Kas rahu jaoks on paremat väljavaadet? Muidugi on. Selle ajakirja eelmises numbris nägime, et Piibel pakub kindlat rahulootust.a Jumala Kuningriigi Kuningas Jeesus Kristus toob peatselt rahu, mis ületab kaugelt kõik inimeste lootused. Mida see rahu siis inimkonnale tegelikult tähendab? Järgmine artikkel käsitleb seda teemat.

[Allmärkus]