Lugejate küsimusi
Kas võib selle informatsiooni põhjal, mis puudutab ristimata isiku osalemahakkamist avalikus teenimises, kutsuda Piibli õppijat mõneks ajaks kaasa, et ta näeks, kuidas seda tööd tehakse?
Põhiliselt on ristimata isikud, kes käivad Jehoova tunnistajatega põlluteenistuses kaasas, sellised inimesed, kes on hea sõnumi kuulutajatena kõlblikuks saanud.
Paljud inimesed austavad Jehoova tunnistajaid nende ainulaadse ja hea töö tõttu, mis seisneb selles, et nad ’teevad jüngreid ning õpetavad neid’ ukselt uksele käimise ja koduste piibliuurimiste abil. (Matteuse 28:19, 20) Mida arvataks siis inimesest, kes koos tunnistajaga selles teenistuses kaasas käib? Inimesed järeldavad õigustatult, et kaaslane on samuti kristlik teenija või on sellega väga lähedalt seotud.
Kindlasti tulevad meelde ka mõningad erandid.
Harvadel juhtudel on kompetentsed kogudusevanemad lubanud ajakirjanikul, kolledži professoril või mõnel teisel samalaadsel inimesel minna Jehoova tunnistajatega majast majja teenistusse kaasa, et nad näeksid, kuidas seda tööd tehakse. Loomulikult ei tohiks sellistel juhtudel nende inimeste välimus ja käitumine minna vastuollu meie normidega. Tunnistaja soovib ka ehk korterivaldajatele mainida, et tema kaaslane on reporter või professor, keda huvitab näha, kuidas me oma tähtsat Piibli tööd teeme.
Samuti võtavad kristlikud lapsevanemad oma lapsi teenimisse kaasa, isegi kui need on liiga noored või pole muidu veel valmis ristimata kuulutajaks saama. Nii ei jäta need lapsevanemad oma lapsi sellest teenimisest välja. Nende põlluteenistusse kaasavõtmine võimaldab vanematel rääkida „teed käies” oma lastele Jumala Sõnast ja tema teedest. (5. Moosese 6:4—7) Kuid siin on tegemist kristliku perekonnaelu osaga, mitte sellega, et tunnistaja võtab teise isiku üksnes vaatlejana kaasa. Muidugi valmistab selline vanematepoolne laste väljaõpetamine neid lapsi ette ajaks, mil nad hakkavad ise Jehoovat kuulutajana kiitma. — Matteuse 21:15, 16; vaata võrdluseks väljaannet Organized to Accomplish Our Ministry (Organiseeritud meie teenistuse läbiviimiseks), leheküljed 99, 100.
Ent kuidas on lugu isikuga, kellega tunnistaja viib läbi piibliuurimist, isikuga, kes on jüngriks saamise teel? Tal on mõjuv põhjus rääkida „Jumala suuri asju”, mida ta on Pühakirjast õppinud, oma sugulastele, töökaaslastele, naabritele ja teistele. (Apostlite teod 2:11) Loodetavasti jõuab kätte aeg, mil ta mõistab vajadust osaleda koos Jehoova tunnistajatega ’Jumala Sõna kuulutamiseks’ organiseeritud korraldustes. — Apostlite teod 13:5.
Vahitorn (15. november 1988, inglise keeles, leheküljed 15—20) kirjeldas vastavaid samme enne seda, kui selline õppija kohalike tunnistajatega teenimises ühineb ja saab ristimata kuulutajaks. On täiesti loogiline, et inimesel peaksid olema põhilised teadmised Piibli kohta, ta peaks mõistma Jumala moraalinorme ja elama nendega kooskõlas ning tal peaks olema isiklik soov osaleda Jehoova tunnistajatega avalikus teenimises. Niisiis viivad kaks kogudusevanemat temaga ja selle tunnistajaga, kes temaga Piiblit uurib, läbi praktilise ja julgustava vestluse, mille käigus neid punkte arutatakse. Seda peaks tehtama enne, kui Piibli õppijat edasise väljaõppe saamiseks kuulutajaga põlluteenistusse kaasa kutsutakse.
On mõistetav, et kui õppija on kõlblik minema välja põlluteenistusse ja kui ta seda esimesi kordi teeb, tahab ta mõned korrad kuulutajaga kaasas käia, et teada saada, kuidas kuulutustööd tegelikult tehakse. See teenija, kes temaga koos teenistuses on, võib anda talle järk-järgult väljaõpet, näiteks kui ta palub tal mõni aeg abiks olla, lugedes kirjakohti, ning mõne aja pärast lasta tal korterivaldajale tunnistuse andmist juhtida. Seega võib ta esitada oma esimese põlluteenistusaruande siis, kui ta põlluteenistusest tegelikult osa võtab. See, et ta sellest tööst järjest rohkem osa võtma hakkab, on kooskõlas Jeesuse sõnadega: „Ei ole õpilane ülem oma õpetajast, ent iga täiesti õpetatu on samasugune kui ta õpetaja.” — Luuka 6:40.