Mäejutlus

Kui Jeesus oli valinud 12 apostlit, tuli ta mäest alla rahva juurde, kes oli kogunenud mäejalamile. Inimesi oli tulnud Galileast, Juudamaalt, Tüürosest, Siidonist, Süüriast ja teiselt poolt Jordanit. Kohale oli toodud neid, kes kannatasid mitmesuguste haiguste käes või vaevlesid deemonite küüsis. Jeesus tegi nad kõik terveks. Siis istus Jeesus mäenõlvale ja hakkas kõnelema. Ta rääkis, mida meie, inimesed, peame tegema, et olla Jumala sõbrad. Me peame mõistma, et vajame Jehoovat, ja meil tuleb õppida teda armastama. Jumalat pole aga võimalik armastada, kui me ei armasta kaasinimesi. Me peame olema lahked ja ausad kõigi vastu, isegi vaenlaste vastu.

Jeesus õpetas: „Ei piisa üksnes sellest, et armastame oma sõpru. Me peame armastama ka vaenlasi ja andma kõigile südamest andeks. Kui keegi on su peale pahane, mine kohe ta juurde ja palu vabandust. Käitu teistega nii, nagu sa tahad, et nemad sinuga käituksid.”

Jeesus andis head nõu ka materiaalsete asjade kohta. Ta ütles: „Rahast palju tähtsam on sõprus Jehoovaga. Varas võib raha ära varastada, aga keegi ei saa teilt varastada sõprust Jehoovaga. Ärge muretsege selle pärast, mida süüa, juua või selga panna. Vaadake linde. Jumal hoolitseb alati selle eest, et neil oleks piisavalt süüa. Muretsemine ei lisa te elule ühtainustki päeva. Ärge unustage, et Jehoova teab, mida te vajate.”

Rahvas polnud kunagi kuulnud, et keegi räägib nii nagu Jeesus. Usujuhid ei olnud neile midagi sellist õpetanud. Kuidas oskas Jeesus nii hästi õpetada? Kõike, mida ta õpetas, oli ta õppinud Jehoovalt.