74. peatükk
Nõuanne Martale ja juhendid palve kohta
KUI Jeesus on Juudamaal teenistustööl, läheb ta Betaania külasse. Seal elavad Marta, Maarja ja nende vend Laatsarus. Võib-olla kohtas Jeesus neid kolme juba varem teenistustööl olles ning on seetõttu juba nende lähedane sõber. Igal juhul läheb nüüd Jeesus Marta poole koju ning Marta võtab ta lahkesti vastu.
Marta soovib pakkuda Jeesusele parimat, mis tal on. On ju tõesti suur au, kui külla tuleb tõotatud Messias! Niisiis on Marta hõivatud uhke söömaaja ettevalmistamise ja arvukate muude üksikasjade eest hoolitsemisega eesmärgil, et Jeesus tunneks end võimalikult mõnusalt ja mugavalt.
Seevastu Marta õde Maarja istub Jeesuse jalge ees ning kuulab teda. Mõne aja pärast tuleb Marta ja ütleb Jeesusele: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada? Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!”
Kuid Jeesus keeldub Maarjale midagi ütlemast. Ta annab hoopis Martale nõu mitte olla ülemäära mures materiaalsete asjade pärast. „Marta, Marta,” noomib ta teda heatahtlikult, „sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht!” Jeesus mõtleb siin seda, et ei ole tingimata tarvilik kulutada rohkesti aega terve hulga toitude valmistamisele söömaajaks. Piisab vaid mõnest või ka ühestainsast toidust.
Marta kavatsused on head; ta soovib olla külalislahke võõrustaja. Ent olles mures materiaalsete asjade pärast, jääb ta ilma võimalusest saada õpetust Jumala enda Pojalt isiklikult! Seepärast tõdeb Jeesus lõpuks: „Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!”
Hiljem ühel teisel juhtumil palub üks jünger Jeesust: „Issand, õpeta meid palvetama nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” Võimalik, et seda jüngrit polnud kohal, kui Jeesus umbes poolteist aastat tagasi esitas oma mäejutluses eeskujupalve. Niisiis kordab Jeesus oma juhendeid, kuid jätkab siis kujuka näite toomisega, et rõhutada vajadust olla palves püsiv.
„Kellel teie seast on sõber,” alustab Jeesus, „ja ta läheks südaöösel ta juurde ja ütleks temale: sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on teelt tulnud mu juurde ja mul ei ole, mida talle ette paneksin! Kas tema peaks toast vastama ning ütlema: ära tee mulle tüli, uks on juba lukus ja mu lapsukesed on minuga voodis; ma ei või üles tõusta sulle andma!? Ma ütlen teile, kui ta üles ei tõuseks ja talle ei annaks, sellepärast et ta on tema sõber, siis tõuseks ta ometi üles tema pealekäimise pärast ning annaks talle, niipalju kui talle vaja.”
Selle võrdlusega ei taha Jeesus vihjata sellele, et Jehoova Jumalal pole nagu sõbral tema loos tahtmist palvetele vastata. Ei, vaid ta näitab kujukalt, et kui sõber, kel pole tahtmist aidata, ometi püsivatele palvetele vastab, kui palju enam teeb seda siis meie armastav taevane Isa! Niisiis jätkab Jeesus: „Ka mina ütlen teile: paluge [„raugematult”, UM], siis antakse teile; otsige [„pidevalt”, UM], siis te leiate; koputage [„lakkamatult”, UM], siis avatakse teile. Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.”
Seejärel viitab Jeesus ebatäiuslikele patustele inimisadele, öeldes: „Ent missugune isa on teie seas, kellelt poeg palub kala, et ta annaks sellele kala asemel mao? Või kui ta palub muna, ta annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad.” Jeesus julgustab meid tõepoolest põhjendatult olema püsivad palves. Luuka 10:38—11:13.
▪ Miks hakkab Marta Jeesuse heaks nii ulatuslikke ettevalmistusi tegema?
▪ Mida teeb Maarja ja miks kiidab Jeesus teda, aga mitte Martat?
▪ Mis ajendab Jeesust kordama oma juhendeid palve kohta?
▪ Kuidas näitab Jeesus kujukalt, et on vaja olla püsiv palves?