Luna

Definitsioon: Hind, mis makstakse selleks, et osta midagi tagasi või et saada vabaks mingist kohustusest või soovimatust olukorrast. Kõige tähtsam lunahind on Jeesuse Kristuse äravalatud veri. Selle luna väärtuse üleandmisega taevas avas Jeesus Aadama järglastele tee vabanemiseks patust ja surmast, mille me kõik oma esiisa Aadama patu tõttu oleme pärinud.

Mille poolest erines Jeesuse Kristuse surm teiste märtrite surmast?

Jeesus oli täiuslik inimene. Ta sündis patust tingitud puudustest täiesti vabana ning säilitas sellise täiuslikkuse kogu oma elu jooksul. Ta „ei teinud pattu”. Ta oli „laitmatu, eraldatud patustest”. — 1. Peetr. 2:22; Heebr. 7:26.

Ta oli Jumala ainulaadne Poeg. Jumal ise kinnitas seda taevast kuuldavalt. (Matt. 3:17; 17:5) See Poeg elas enne taevas; tema abil tõi Jumal olemasollu kõik teised loodud ja kõik muu kogu universumis. Oma tahte teostamiseks kandis Jumal selle Poja elu imepäraselt üle ühe neitsi emaihusse, nii et ta Poeg sai sündida inimesena. Rõhutamaks, et ta tõesti oli saanud inimeseks, nimetas Jeesus ennast Inimese Pojaks. — Kol. 1:15—20; Joh. 1:14; Luuka 5:24.

Ta ei olnud oma hukkajate ees jõuetu. Ta ütles: „Ma jätan oma elu ... Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest [„annan ta omal tahtel”, UT].” (Joh. 10:17, 18) Ta ei palunud inglite vägedel vahele segada ja end päästa. (Matt. 26:53, 54) Kuigi kurjadel inimestel lubati oma kurjad plaanid täide viia ja ta surmata, oli tema surm tegelikult ohvrisurm.

Tema äravalatud veri on nii väärtuslik, et sellega saab teisi vabastada. „Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!” (Mark. 10:45) Niisiis tähendas tema surm palju enamat kui vaid märtrisurma oma kompromissitute tõekspidamiste pärast.

Vaata ka lk. 231—233 peateema „Mälestusõhtu” alt.

Miks oli selleks, et me võiksime igavese elu saada, just sel kombel vaja luna maksta?

Rooml. 5:12: „Ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.” (Ükskõik kui õiglaselt me ka ei elaks, oleme kõik sündimisest saadik patused. [Laul 51:7] Meil pole mitte kuidagi võimalik igavese elu õigust ära teenida.)

Rooml. 6:23: „Patu palk on surm.”

Laul 49:7—10: „Kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest? Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks, et keegi jääks elama lõppemata ega näeks hauda!” (Ükski ebatäiuslik inimene ei suuda tagada abinõusid kellegi teise patust ja surmast vabastamiseks. Ta ei saa raha eest osta igavest elu, ja kui ta ka oma hinge pakuks, ei suudaks ta seeläbi kedagi vabastada, sest oma patu pärast peab ta nagunii surema.)

Miks ei korraldanud Jumal lihtsalt nii, et kuigi Aadam ja Eeva pidid oma vastuhaku pärast surema, võiksid kõik nende järglased, kes on Jumalale kuulekad, igavesti elada?

Sellepärast, et Jehoova „armastab õigust ja õiglust”. (Laul 33:5; 5. Moos. 32:4; Jer. 9:23) Niisiis ka see, kuidas ta selles olukorras tegutses, rõhutas tema õiglust, vastas absoluutse õiguse nõuetele ning tõstis samal ajal esile tema armastust ja halastust. Kuidas nii?

1) Aadamal ja Eeval ei olnud enne patustamist lapsi, niisiis ei sündinud keegi täiuslikuna. Kõik Aadama järglased sündisid patusena, ja patt viib surma. Kui Jehoova oleks seda lihtsalt eiranud, oleks ta sellega omaenda õiglased normid hüljanud. Jumal ei võinud seda teha ega seega osaleda ebaõigluses. Ta ei loobunud absoluutse õiguse nõuetest. Seepärast ei saa ükski intelligentne olevus teda kunagi selles asjas õigustatult süüdistada. — Rooml. 3:21—26.

2) Kuidas oleks ilma neid õigusnõudeid eiramata võimalik korraldada nende Aadama järglaste vabastamine, kes Jehoovale armastavalt kuuletuvad? Kui täiuslik inimene sureks ohvrisurma, saaks õiguse kohaselt selle täiusliku eluga katta kinni nende patud, kes selle korralduse usus vastu võtavad. Kuna kogu inimkond on saanud patuseks ühe inimese (Aadama) patu tõttu, siis saaks teise täiusliku inimese (kes tegelikult oli teine Aadam) äravalatud verega, mis on samasuguse väärtusega, õigluse vaekausid tasakaalustada. Kuna Aadam oli tahtlik patustaja, ei saaks tema sellest korraldusest kasu; aga kui keegi teine kannaks karistust, mida kogu inimkond peab patu tõttu kandma, võidaks Aadama järglased vabastada. Aga sellist täiuslikku inimest ei olnud. Inimesed ei suudaks iialgi neid absoluutse õiguse nõudeid täita. Seepärast tegi Jehoova ise korralduse, mis väljendab imelist armastust ja mis läks talle isiklikult väga kalliks maksma. (1. Kor. 15:45; 1. Tim. 2:5, 6; Joh. 3:16; Rooml. 5:8) Jumala ainusündinud Poeg oli meeleldi valmis tegema oma osa. Jeesus jättis alandlikult maha oma taevase auhiilguse ja sai täiuslikuks inimeseks ning suri inimkonna eest. — Fil. 2:7, 8.

Näide: Pereisast võib saada kurjategija, kes mõistetakse surma. Tema lapsed võivad jääda puudusesse ja lootusetult võlgadesse. Võib-olla sekkub asjasse hea vanaisa, kes korraldab asja nõnda, et tema juures elav poeg maksab nende võlad ära, et sel teel avaneks neile võimalus uueks eluks. Lapsed peavad muidugi sellest korraldusest kasu saamiseks selle vastu võtma ja vanaisa võib põhjendatult esitada kindlaid nõudmisi, mis tagaksid, et lapsed oma isa teele ei läheks.

Kes said Jeesuse ohvrist kõigepealt kasu, ja mis oli selle eesmärk?

Rooml. 1:16, UT: ’Evangeelium [Jeesusest Kristusest ja tema osast Jehoova eesmärgis] on Jumala vägi pääsemiseks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele.’ (Kutse saada Kristuse kaudu kasu päästekorraldusest esitati esmalt juutidele ja siis mittejuutidele.)

Efesl. 1:11—14: „Temas [Kristuses], kelles meiegi [juudid, kaasa arvatud apostel Paulus] oleme saanud pärijaiks [Mille pärijaiks? Taevase Kuningriigi pärijaiks], ... et me oleksime tema au kiituseks, kes enne oleme lootnud Kristuses, kelles teiegi [paganrahvastest valitud kristlased, keda Efesoseski oli palju] olete sellest alates, kui saite kuulda tõe sõna, oma õndsuse evangeeliumi, ja kelles teiegi saades usklikuks olete kinnitatud tõotatud Püha Vaimu pitseriga, selle Vaimu, kes on meie pärandi tagatis tema omandi lunastamiseks — tema au kiituseks.” (See pärand on tallel taevas, nagu on näidatud 1. Peetruse 1:4. Nagu Ilmutuse 14:1—4 näitab, on sellest osasaajate arv 144 000. Nad valitsevad kuningate ja preestritena koos Kristusega inimkonda 1000 aastat, mille jooksul viiakse täide Jumala eesmärk muuta maa paradiisiks, mis on rahvastatud esimese inimpaari täiuslike järglastega.)

Kes veel saavad meie ajal Jeesuse ohvrist kasu?

1. Joh. 2:2: „Tema [Jeesus Kristus] on lepitus meie [apostel Johannese ja teiste vaimuga võitud kristlaste] pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma [inimkonna teiste liikmete, kellel on selle kaudu väljavaade saada igavene elu maa peal] pattude eest.”

Joh. 10:16: „Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad minu häält, ja siis on üks kari ja üks karjane.” (Need „teised lambad” tulevad Jeesuse Kristuse armastava hoole alla ajal, mil Kuningriigi pärijate „väikese karja” jäänus on veel maa peal; seega võidakse „teised lambad” Kuningriigi pärijatega „üheks karjaks” ühendada. Nad kõik saavad Jeesuse ohvrist palju ühist kasu, kuid siiski mitte täiesti ühtemoodi, sest neile on määratud erinev lõppsiht.)

Ilm. 7:9, 14: „Pärast seda ma nägin, ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest. ... ’Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!’ ” (Niisiis on suure rahvahulga liikmed suure viletsuse alguses elus ja neil on Jumala ees puhas seisund, sest nad ilmutavad usku lunastusohvrisse. Selle alusel neile omistatud õiglane seisund tagab selle, et neid hoitakse suure viletsuse ajal maa peal elus.)

Milliseid lunastusest tulenevaid õnnistusi on tulevikus võimalik nautida?

Ilm. 5:9, 10: „Nad laulsid uut laulu ning ütlesid: ’Sina [Tall Jeesus Kristus] oled väärt võtma raamatut ja lahti tegema selle pitsereid, sest sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestriks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal [„maa üle”, NW].’ ” (Lunastus oli eluliselt tähtis tegur, mis avas tee taevasesse ellu neile, kes valitsevad koos Kristusega. Varsti on maa uue valitsuse iga liige oma taevasel troonil.)

Ilm. 7:9, 10: „Vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees [Jeesuse Kristuse ees, kes suri otsekui ohvritall], riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes. Ja nad hüüdsid suure häälega ja ütlesid: ’Õnnistus meie Jumalale, kes aujärjel istub, ja Tallele!’ ” (See, et suur rahvahulk ilmutab usku Kristuse ohvrisse, on peamine põhjus, miks nad suure viletsuse üle elavad.)

Ilm. 22:1, 2: „Ja ta näitas mulle puhast eluveejõge, selget nagu mägikristall. See voolas välja Jumala ja Talle aujärjest. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge oli elupuu; see kandis vilja kaksteist korda, igas kuus andes oma vilja. Ja puu lehed tulid terviseks rahvastele.” (Meie kursiiv.) (Niisiis on Jumala Talle Jeesuse Kristuse ohvri väärtuse rakendamisel tähtis osa selles korralduses, mille Jumal on teinud selleks, et parandada inimkond kõigist patu mõjudest ja anda talle võimalus nautida igavest elu.)

Rooml. 8:21: „Ka kogu loodu ise [inimkond] päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse.”

Mida meilt nõutakse, et me Jeesuse täiuslikust ohvrist püsivalt kasu saaksime?

Joh. 3:36: „Kes usub [„näitab üles usku”, NW] Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha, vaid Jumala viha jääb tema peale!”

Heebr. 5:9, UT: „Kui Ta [Jeesus Kristus] oli tehtud täiuslikuks, siis Ta sai igavese pääsemise põhjustajaks kõigile, kes on Talle kuulekad.”

Mida me võime lunastuskorralduse põhjal mõista selle kohta, kuidas Jumal inimkonda suhtub?

1. Joh. 4:9, 10: „Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest.”

Rooml. 5:7, 8: „Vaevalt ju keegi läheb surma õige eest; ehk mõni küll julgeks surra hea sõbra eest. Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime.”

Kuidas peaks see korraldus meie eluviisi mõjutama?

1. Peetr. 2:24: „Kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele.” (Pidades silmas kõike, mida Jehoova ja tema Poeg on teinud selleks, et meid patust puhastada, peaksime hoolega püüdma patustest kalduvustest jagu saada. Meile peaks olema täiesti mõeldamatu teha tahtlikult midagi, mille kohta teame, et see on patt!)

Tiit. 2:13, 14: ’Jeesus Kristus andis iseenese meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada enesele pärisrahvaks, kes agar on tegema häid tegusid.’ (Selle imepärase korralduse hindamine peaks ajendama meid innukalt osalema neis töödes, mida Kristus käskis oma tõelistel järelkäijatel teha.)

2. Kor. 5:14, 15: „Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.”